Kalle Kivi: tehnoloogia areneb kiiresti, kuid õppimise põhimõtted jäävad samaks
Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi informaatikaõpetaja ja koolitaja Kalle Kivi on õpetanud tehnoloogia- ja arvutioskusi juba üle 30 aasta. Selle aja jooksul on muutunud nii tehnoloogia, õppijad kui ka õpetamisviisid, kuid tema sõnul omandatakse päris oskused endiselt harjutamise, iseseisva töö ja pideva õppimise kaudu.
Oma koolitustel keskendub ta praktilistele oskustele ja sellele, kuidas aidata inimestel tehnoloogiat enesekindlamalt ja teadlikumalt kasutada.
Mis Sind on üle 30 aasta informaatika õpetamise juures kõige rohkem hoidnud?
Alguses huvi ja enesearendamine, hiljem kogemus ning pidevalt lisanduvad uued valdkonnad. Kõik need asjad kokku.
Milliste ootuste ja eesmärkidega inimesed Sinu koolitustele tavaliselt tulevad?
Sageli on ootused alguses üsna kõrged. Kui saadakse aru, et tulemuste saavutamiseks tuleb ka ise palju tööd teha, muutuvad ootused realistlikumaks. Mõnikord juhtub ka vastupidi – alguses on ootused tagasihoidlikud, kuid kui inimene näeb, et saab hakkama, kasvab ka enesekindlus ja huvi edasi õppida.
Koolitusel saab õppija üldjuhul aru, kuidas asjad toimivad, kuid päris oskus tekib ikkagi iseseisva töö kaudu. Kui koolitaja suudab inimest motiveerida iseseisvalt harjutama ja edasi õppima, on juba suur osa tööst tehtud.
Usun, et rumalaid õppijaid ei ole. Pigem on inimesed need, kes „veel ei tea“. Kui inimene suudab pärast koolitust õpitut päriselus kasutada, on nii õppija kui ka õpetaja eesmärk täidetud.
Kui palju ja kas üldse on arvutiõpe ajas muutunud? Kas nooremad põlvkonnad oskavad juba kõike või on mingid põhioskused, mida on ikka vaja koolitustel omandada?
Kõik on muutunud – õpetuse sisu, metoodika, õppijad ja nende suhtumine. Kui meie valdkonna õpetaja ja/või koolitaja ei uuenda mõne aasta järel õpetatavat sisu, siis on ta pigem ajaloolane kui õpetaja.
Nooremate põlvkondade puhul on huvitav see, et sageli arvatakse, et osatakse juba kõike. Näiteks kui informaatika eriala esmakursuslastelt küsida esimese tunni alguses, kas nad oskavad teksti vormindada või kirjutada, siis tavaliselt arvavad kõik, et oskavad. Pärast esimest tundi enam nii kindlad ei olda.
Nooremad inimesed töötavad arvutiga küll väga kiiresti, kuid mõnikord liiguvad käed kiiremini kui mõte järele jõuab. Samas on iga põlvkond olnud omamoodi tubli. Õppida on alati midagi uut.
Milliseid oskusi ja teadmisi ootavad tööandjad Sinu kogemuse põhjal täna kõige enam IT- ja tehnoloogiakoolitustel osalejatelt?
See tuleb hästi välja ettevõttesisestel koolitustel. Tavaliselt otsitakse abi siis, kui mingi tegevus võtab liiga palju aega või kui ei osata enam iseseisvalt lahendusi leida.
Hea koolitus aitab leida uusi töövõtteid ja säästa aega. Väga hästi toimivad ka koolitused, kus lahendatakse ettevõtte enda reaalseid ülesandeid ja probleeme.
Kuidas on tööandjate ootused IT- ja tehniliste oskuste osas Sinu kogemuse põhjal muutunud?
Sageli eeldatakse, et töötajatel on vajalikud oskused juba olemas ning koolitusi otsitakse pigem kitsamate erialaste teemade jaoks.
Tegelikult võib kõige suurem kasu tulla hoopis nende teadmiste värskendamisest, mida igapäevaselt nii palju ei kasutata. Sellised oskused ununevad kiiresti ning vajaduse tekkimisel kulub palju aega uuesti õppimisele.
Kui teadmised ja oskused hoida pidevalt veidi kõrgemal tasemel kui igapäevatöö otseselt nõuab, on inimesed muutustega paremini valmis toime tulema.
Mida osalejad Sinu koolitustelt endaga kaasa võtavad?
Kunagine õppejõud ütles mulle ülikooliajal ühe lause, mis on meelde jäänud: „Tund on korda läinud siis, kui õpetaja suudab õppijad vähemalt korra naerma ajada.“
Nõustun sellega täielikult. Kui inimesed lahkuvad koolituselt hea tujuga, siis ei saanud see olla halb koolitus.
Kuidas muutub spetsialisti roll sinu valdkonnas järgmise 5–10 aasta jooksul?
Tehisintellekt muudab lähiaastatel väga palju. Näiteks 3D-valdkonnas on täna võimalikud lahendused, mida veel viis aastat tagasi ei osatud isegi ette kujutada.
Milline mõtteviis aitab inimesel tehnoloogiaga paremini kohaneda?
“Ära karda, igaüks saab hakkama”.