Noorte osa kohalikus kultuuris

Rakveres 1. ja 2. oktoobril peetud XI omavalitsuspäeva keskne küsimus oli, milline on päriselt noorte osa hariduse ja kultuuri kujundamisel kohalikus elus. Töötoas „Noorte osa kohalikus kultuuris“, mida vedasid Kairit Pihlak (vastutab Rakvere aselinnapeana hariduse, kultuuri, spordi, noorsootöö ja sotsiaalvaldkonna eest) ja Anu Printsmann (Tallinna ülikooli Humanitaarteaduste instituudi Maastiku ja kultuuri keskuse külalisteadur), joonistus välja lihtne, kuid omavalitsuse argipraktikas nõudlik vastus: noorte osalus algab usaldusest, ent muutub tegelikuks alles siis, kui sellele järgnevad ruum, pädev tugi ja osa otsustusõigusest.

Omavalitsuspäev sidus tulevikuküsimuse pika ajalooga. Sellega märgiti taasvaba Eesti 35. aastapäeva, 800 aasta möödumist Rakvere linna esmamainimisest, 160 aasta möödumist eestlaste ja lätlaste poliitilist subjektsust tunnustanud esimese seaduse „Makoggukonna Seadusest Baltia-merre kubbermangudele Ria-, Tallinna- ja Kura-male“ vastuvõtmisest ning Eesti Maaomavalitsuste Liidu 105. aastapäeva. Need tähtpäevad tuletasid meelde, et kohalik kultuur ja kohalik omavalitsus ei püsi üksnes institutsioonide najal. Nende järjepidevus sõltub sellest, kas iga uus põlvkond saab pärandi kõrval kujundada ka ühist tulevikku ning mis võiks olla riigi osa selles.

Arutelus osalesid kultuurikorraldaja ja -looja Ahto-Lembit Lehtmets, Virumaa Muuseumide juhatuse liige Viljar Vissel ning Kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik ning Kultuuriministeeriumi noortenõukogu koordineerija Annikki Aruväli. Vestlust juhtis Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees Helene Kristine Viita. Kohaliku, muuseumi ja ministeeriumi taustaga kõnelejad jõudsid sama mõtteni: väga palju sõltub inimestevahelistest suhetest.

Kultuuri ei saa valmis kujul anda

Ahto-Lembit Lehtmets meenutas Arvo Pärdile pühendatud muusikamajas Ukuaru selle kunagist katusealust, kuhu eri subkultuuride noored koondusid ilma sihtrühmade tabeli ja osalusmudelita. Sellest seltskonnast kasvas hiljem loovisikuid, näitlejaid, kirjanikke, DJsid ja raadiohääli. Oluline polnud valmis programm, vaid koht, kus kohtuda. 

Sama põhimõtet rakendas Lehtmets hiljem teistes kultuuriasutustes: noored tulid esmalt kasutajate või abilistena, kuid hakkasid peagi sündmusi kureerima, tehnikat õppima ja oma publikut kaasa tooma. Täiskasvanu ülesanne ei olnud sisu ette kirjutada. Ta avas ukse, jagas oskusi ja oli olemas siis, kui oli vaja lahendada autoriõiguse, tehnika, turunduse või raha küsimusi. Või mõningaid pahandusi, mis käib asja juurde. 

Lehtmets tõi esile Ülo Vooglaiu koos ChatGPT-ga arendatud mõtte, et „kool ei saa haridust kellelegi anda samamoodi nagu haigla ei saa anda tervist“, lisades, et nõnda ei saa anda ka kultuurimajad kultuuri ehk teha kedagi kultuurseks. See saab luua tingimused, milles inimesed kultuuri teevad. Kultuurimajadel ja noortekeskustel kipub vahel formaliseerituse maik man olema. Skandinaavia maailmavalitsemuslikku muusikatööstuse juuri leitakse just noortekeskuste bändiruumidest, aga meil kirtsutatakse vahest nina kui peab kultuurimajas esinema. Kultuurimajades esinemisele vastasseisu tuleb otsida nende asutuste opereerimisest ja sellest, kuidas nende identiteeti kujundatakse. Linnakorralduslikult soovitatakse ka integreeritud raamatukogusid-vabaajakeskusi koolist eemale luua, et seal käimine kohustuslik ei näiks. Küsimus pole ainult selles, kas uks on olemas, vaid kus see uks asub, millal see lahti on, kes noort seal tervitab ning kas tulija võib ruumi ka muuta.

Ligipääs ei võrdu osalusega

Noorte kultuuriosalusest kõneldes kipuvad segunema kolm eri tasandit: ligipääs, kogemine ja kaasaloome. Kõiki on vaja, kuid üks ei asenda teist. Paljud kodud võivad siin tuge vajada. 

Annikki Aruväli tõi esile Kultuuriranitsa kogemuse ja ebavõrdsuse. Kultuuriranits loodi alles 2022. aastal, et tagada igale 1.–9. klassi õpilasele vähemalt üks kultuurikogemus õppeaastas. Meetme maht kasvab 2027. aastal kolme miljoni euroni ehk praeguselt keskmiselt 11 eurolt lapse kohta kahekordseks.

Kultuurikogemus sõltub endiselt ka postiindeksist (laenates kujundit Kertu Orro, Rakvere Kultuurikeskuse direktori, kõnest). Kohalejõudmiseks toetavad erinevad omavalitsused transporti: alates 22% Harjumaal kuni 83% Võrumaal. Ideaalne Kultuuriranits võiks hõlmata ka gümnaasiumi, veelgi suuremalt unistades (sellest, kuidas unistamine on noorte asi, kuulis nende päevade jooksul mitu korda) võiks olla hõlmatud ka lasteaed ja kõrgkoolid ning võimaldada erinevaid käike. 

Kultuuriasutusse kohale minekul on oma väärtus. Seal muutuvad tähenduslikuks ruum, originaalesemed, lavaline kohalolu ja kohtumine inimestega, kes kultuuri loovad või vahendavad. Ent koolipäeva logistika ei tohiks muuta kultuurikäiku konveieriks, kus ühe bussitäiega püütakse läbida võimalikult palju asutusi. Kui mujal Euroopas kirjutatakse õpetajatele need käigud rohkem ette, siis Eestis võiks noore vaate kaasamine alata juba valikust: mida tahaks klass kogeda, miks just seda ning kui palju aega on vaja, et kogemus ei taanduks linnukeseks tööplaanis.

Ligipääsetavuse kõrval tuleb seega küsida mõjuvõimu kohta. Roger Harti osalusredel, millele töötoas viitas Helene Kristine Viita, aitab eristada dekoratiivset osalemist sellest, kus noor mõistab protsessi, teeb täiskasvanuga koostööd või algatab tegevuse ise. Redeli mõte ei ole kuulutada iga tegevuse ainsaks õigeks vormiks noorte täielikku autonoomiat. Küll aga sunnib see ausalt vaatama, kas kaasamiseks nimetatud tegevus annab noorele päriselt midagi otsustada. Üldsõnavõttudes hindas Karl Erik Kirss, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees moderaator Hannes Rummu küsimuse peale, et Eesti KOVides ollakse umbes 3.–5. redelipulgal 8st. 

Ebamugav tagasiside on kaasamise proovikivi

Noorte kaasamine kõlab hästi seni, kuni nende ettepanekud sobivad asutuse harjumuste, eelarve ja maitsega. Tegelik proovikivi saabub siis, kui noorte idee tundub täiskasvanutele liiga vali, veider, või ebarealistlik. Just sellises olukorras selgub, kas küsiti noorte arvamust või oodati neilt kinnitust juba tehtud plaanile.

Helene Kristine Viita tõi näiteks Portugali kaasaegse kunsti keskuse, kus noorte vähese külastuse põhjusi uurides jõuti ettepanekuteni, mis sundisid asutust ümber mõtestama nii programmi, eelarvet kui ka töökorraldust, kuigi see võttis aega. 

Sõnast olulisem on mõte. Viljar Vissel rõhutas, et muuseum ei ole staatiline esemete valvepunkt ega pelk turismiatraktsioon, vaid pärandi tõlkija. Tõlkimine eeldab kuulamist. Giid, õpetaja või muuseumipedagoog ei pea teksti seinalt uuesti ette lugema, vaid looma olukorra, kus noor julgeb vaadata, kirjeldada, küsida ja eksida. Lapse või noore otsekohene hinnang võib professionaalile tunduda karm, kuid just see paljastab harjumuspimeduse, millest asutus ise enam läbi ei näe. Institutsiooni iseenda kordamises peab olema annus uuenemist. 

Kui giid kuulab ja loob omapärase kogemuse, siis tulevad lapsed ka muuseumisse oma sünnipäeva koos kaaslastega tähistama, selmet mängutuppa minna. 

Noorte kultuuriosaluse ideed

Töötuba ettevalmistades kohtusime õige mitu korda ning arutasime sisendit omavalitsuspäeva deklaratsiooni. 

Ühe ettepanekuna soovitati alla 18aastaste tasuta sissepääsu riigi- ja kohalikesse muuseumidesse nagu osades maades Euroopas. See eeldab muuseumide rahastamise ümberkorraldamist, sest laste ja noorte osalemine ei tohiks vähendada asutuste võimalusi palgata haridustöötajaid või pakkuda sisukaid programme. Tasuta kultuuripääse parandab küll ligipääsu, kuid võib vähendada tajutud väärtust ja vastutustunnet, mistõttu tasub täieliku tasuta sissepääsu kõrval kaaluda ka sümboolset piletihinda. Isegi kui märgilised riigimuuseumid jäävad piletiga, siis näiteks KOV muuseumid võiksid toimida rohkem kogukonnakeskustena või koolidega koostöös piirkonna haridustöö oluliste partneritena. 

Teine ettepanek on muuta kultuuri- ja haridusasutuste koostöö koolielu tavaliseks osaks. Kohalik muuseum, raamatukogu või kultuurikeskus võiks olla õppekava partner, mitte juhuslik väljasõidukoht. Muuseumipedagoogid ja õppedisainerid saavad anda õppeainetele kohaliku mõõtme ning huvitegevuses omandatud teadmisi ja oskusi võiks koolis senisest lihtsamalt arvestada. Kultuuritegevus peaks ulatuma lasteaiast keskhariduse lõpuni.

Selle koostöö üks praktiline vorm võiks olla 7. või 10. klassi kultuuri- ja kogukonnapraktika. Noor saaks tegutseda muuseumis, noortekeskuses või sündmuse korraldusmeeskonnas, töötada koos mentoriga ning hiljem oma kogemust koolis tutvustada ja kaitsta. Nii oleks vabatahtlik töö sisuline õpikogemus, mitte pelgalt kohustuslik kooli ümbruse riisumine.

Noorte endi ideedele võiks omavalitsus pakkuda kuni tuhande euro suurusi väiketoetusi, lihtsat taotlust ja nõustajat. Eriti vajalikud on algatused, kus noored loovad kultuuri teistele noortele. Samal ajal peab olema selge, kes omavalitsuses ja kultuuriasutuses noorte kaasamise eest vastutab. Tööriistakastist pole kasu, kui keegi seda ei kasuta ning noortevolikogu, kooli ja kultuuriasutuste ettepanekud päris otsusteni ei jõua.

Osalemist võimaldav inimene

Raha on tähtis, kuid töötoast jäi kõlama, et esmane puudus ei ole alati rahas. Mõnikord varjab lause „meil pole selleks vahendeid“ asjaolu, et puudub inimene, kes aitaks ideel teostatavaks saada. See ei tähenda, et kultuuritööd saaks teha tasuta või et noorte omaalgatus vabastaks omavalitsuse rahastamiskohustusest. Vastupidi: kultuuri- ja noorsootöötaja pädevus, aeg ning palk on taristu sama oluline osa nagu maja ja tehnika.

Noor vajab täiskasvanut, kes ei tee projekti tema eest ära, kuid oskab avada süsteemi uksi. Selline inimene aitab taotluse vormistada, eelarvet koostada, loa saada, riske hinnata, tehnikat leida ja ebaõnnestumisest õppida. Ta ei vasta esimese hooga „see ei sobi“, vaid küsib, mida noor saavutada tahab ja milline tee võiks selleni viia. Töötoas nimetati just usaldust loovat, osalemist võimaldavat inimest kuldvitsaks.

Seda rolli ei saa rajada ainult ühe entusiasti missioonitundele. Kui kooli, noortekeskuse, muuseumi ja kultuurimaja koostöö sõltub üksnes sellest, kas õiged inimesed satuvad omavahel tuttavad olema, jääb süsteem hapraks. Omavalitsuse ülesanne on teha koostöö struktuurseks: ühised eesmärgid arengukavas, regulaarsed kohtumised, selge vastutus, väike paindlik tegevusraha ning noorte esindatus kohtades, kus programmi ja eelarvet päriselt otsustatakse.
Seejuures ei pea igast noorest kasvatama teatrikülastajat, muuseumisõpra või pillimängijat. Kultuuriosaluse eesmärk ei ole ühe õige maitse taastootmine. Pigem tuleb aidata noorel leida vorm, milles tema huvi saab süveneda, ning anda talle võimalus kohtuda ka sellega, mida ta ise veel otsida ei oska. Mõne jaoks on see sümfooniakontsert, teise jaoks tänavakunst, film, mängukultuur või kohaliku peo korraldamine. Traditsiooniline ja uus kultuur ei pea siin vastanduma: ka teater ja muuseum püsivad elus vaid siis, kui uued põlvkonnad saavad neis olla enamat kui viisakad külalised.

Mida omavalitsus saab teha

Omavalitsusel pole vaja järjekordset loosungit noorte kaasamisest. Vaja on mõnda kontrollküsimust. Kas noortel on ruum, kuhu nad saavad tulla ka oma ideega? Kas vähemalt osa kultuurirahast on nende algatustele päriselt kättesaadav? Kas taotlemisel on olemas nõustaja, kes ei võta projekti üle? Kas kooli kultuurikäikude valikus küsitakse õpilaste arvamust? Kas noorte tagasiside võib muuta asutuse programmi, lahtiolekuaega või eelarvet? Ja kas noortega töötavatel inimestel on selleks aega, oskusi ning otsustajate tugi?

Avatud uks ei tähenda ainult tasuta sissepääsu. See tähendab kutset astuda üle läve koos oma maitse, sõprade, küsimuste ja kohati ebamugavate mõtetega. 

Omavalitsuspäeval võeti vastu deklaratsioon, kus on ettepanekud Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ning kohalikele omavalitsustele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Loodetavasti jõuab sealt ka midagi valimisprogrammidesse ning ellugi.