Kuidas sündis klotsitehnika: ühe haridusuuenduse lugu – Triinu Pääsik
Klotsitehnika ei sündinud teoreetilisest ideest, vaid väga praktilisest vajadusest – soovist paremini mõista, mis klassiruumis tegelikult toimub, ning toetada õpetajat nii oma töö analüüsimisel kui ka tasakaalu leidmisel.
Kust sai alguse idee?
Klotsitehnika kujunemine sai alguse tööst õpetajate mentorina programmis Noored Kooli. Tunde vaadeldes kerkis korduvalt esile üks ja sama küsimus: kuidas teha nähtavaks see, mis tunnis päriselt toimub? Õpetajad otsisid vastuseid nii õpilaste motiveerimisele kui ka iseenda töökoormuse vähendamisele – kuidas jõuda sinnani, et tundide ettevalmistus ei võtaks liigselt aega ja õpetaja ei oleks pidevalt väsinud.
Mentorina oli oluline mitte lihtsalt nõu anda, vaid toetada õpetaja enda analüüsi- ja refleksioonioskust. Nii sündisid esimesed visuaalsed katsetused: skeemid, joonised ja kritseldused, mis aitasid tunniprotsessi nähtavaks teha. Nende abil muutusid arutelud õpetajatega sisukamaks ja loomulikumaks – fookus liikus hindamiselt ühisele analüüsile.
Sellest kogemusest kasvas arusaam, et õpetaja vajab tööriista, mis aitaks tal näha nii ajakasutust kui ka rollijaotust tunnis.
Teaduskirjandus toetas seda suunda. On hästi teada, et visuaalsed lahendused aitavad mõtestada keerukaid protsesse ja vähendada kognitiivset koormust. Samuti näitavad töömälu ja tähelepanu uuringud, kui piiratud on inimese võime korraga infot töödelda. Sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine ja nüüdisaegne õpikäsitus rõhutavad aga õppija aktiivset rolli, koostööd ja süvenemist.
Samas kinnitavad uuringud (nt TALIS 2018 ja 2024 ning Haridusvaldkonna arengukava 2035), et kuigi õppijakeskset õpet väärtustatakse, jäävad tunnid praktikas sageli õpetajakeskseks. Takistuseks on eelkõige selgete tööriistade ja struktuuri puudumine.
Kõik need tasandid – õpetajate kogemuslik vajadus, isiklik praktika ja teaduspõhine arusaam õppimisest – said klotsitehnika loomisel kokku. Tulemuseks on visuaalne ja lihtsasti rakendatav tööriist, mis aitab tasakaalustada õpetamist ja õppimist ning toetab ka õpetaja enesehoidu.
Kuidas ideest sai tööriist?
Esialgne mõte oli lihtne: muuta tunni ajakasutus nähtavaks. Esimesed prototüübid 2023. aastal olid vaid märkmiku kritseldused, kus tund jagati viieminutilisteks plokkideks ja märgiti, kes parasjagu tegutseb.
Sellest kasvas välja klotside loogika, mille keskne küsimus on: „kes teeb?“
Testimise käigus selgus kiiresti, et kõige olulisem ei ole mitte tunni vaheldusrikkus, vaid õppimise ja õpetamise tasakaal – kui palju ajast tegutsevad õppijad ja kui palju õpetaja. See üks küsimus hakkas otseselt mõjutama õpetajate otsuseid tunni ülesehituse osas.
Varajased katsetused näitasid, et visuaalne struktuur aitab õpetajal oma tundi ette näha ja teadlikumalt planeerida. Seda kinnitab ka 2025. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö, mille järgi toetab klotsitehnika nii õppijakeskset tunniplaneerimist kui ka õpetaja eneseanalüüsi.
Arendusprotsessis muutus tööriist samm-sammult juhendatud mõtlemise protsessiks. Küsimused olid algusest peale olemas, kuid nende sõnastus ja järjekord täpsustusid. Teadlikult otsustati hoida küsimused ühekaupa, et toetada keskendumist ja vähendada kognitiivset ülekoormust. Samuti eemaldati liigseid selgitusi, et jätta rohkem ruumi õpetaja enda mõtlemisele, ning lisati refleksiooni toetavad osad.
Esimene juhendmaterjal valmis 2024. aastal ning seda katsetasid Noored Kooli programmi õpetajad. Pilootkoolitus viidi läbi kümne õpetajaga, kellest mitmest on tänaseks saanud ka koolitajad. Klotsitehnika juhend on nüüdseks jõudnud kolmanda versioonini ning selle juurde kuuluvad nii baaskoolitus kui ka AI-põhine mõttepartner.
Millised olid suurimad väljakutsed?
Suurimaks takistuseks ei osutunud mitte tööriist ise, vaid õpetajate senised harjumused. Paljud õpetajad on harjunud toetuma õpikule ja sisule, mitte alustama õpitulemustest või õppija aktiivsest rollist.
Seda kinnitab ka läbiviidud küsimustik (N=35): kuigi esialgne huvi oli väga kõrge – 82,9% õpetajatest tundis end esmakordsel kokkupuutel entusiastlikult –, jõudis järjepideva kasutamiseni alla poole (48,6%).
Samas olid tulemused nende seas, kes tööriista järjepidevalt kasutasid, väga positiivsed:
- 88,2% märkis ettevalmistusaja vähenemist
- 82,4% tundis paremat energiataseme hoidmist
- 94,1% täheldas õpilaste suuremat kaasatust
See kinnitab, et peamine väljakutse ei ole tööriista mõistmine, vaid uute harjumuste kujundamine. Sellest lähtuvalt on klotsitehnika arenduses pööratud rohkem tähelepanu ka kasutuselevõtu toetamisele – eriti järeltegevustele, mis aitavad uut lähenemist kinnistada.
Pilk tulevikku
Klotsitehnika arendus jätkub. Järgmine samm on koguda uut tagasisidet 2026. aasta sügisel, et paremini mõista, kuidas tööriist toetab õpetajaid pikemas perspektiivis.
Klotsitehnika lugu näitab, et haridusuuendus ei sünni üleöö. See kasvab välja praktikast, vajab katsetamist ja kohandamist ning eeldab valmisolekut muuta juurdunud harjumusi. Kuid kui need muutused toimuvad, võib mõju olla märkimisväärne – nii õpetaja heaolule kui ka õpilaste õppimisele.
Hardusuuenduse tunnustamine
Haridusuuenduslik algatus on uudne õpetamis- ja juhendamisviis, mida on tõenduspõhiselt kavandatud, rakendatud ja hinnatud. Tallinna Ülikool tunnustab haridusuuenduslikke algatusi, mida haridusasutused või muud organisatsioonid on uudsete õpetamis- ja juhendamispraktikatena tõenduspõhiselt kavandanud, sisse viinud ja hinnanud aastast 2019.
Kandidaatide esitamine on avatud kuni 6. septembrini 2026!