Hariduse teadusklubis arutleti vastutustundliku, tähendusliku ja aeglase teadustöö olulisuse üle
4. novembril toimunud hariduse teadusklubi „Towards Responsible, Meaningful and Slow Research“ puudutas teadustöö üha kiirenevat tempot ja kasvavat mahtu. Seminari juhtis Tallinna Ülikooli õpianalüütika ja haridusinnovatsiooni professor Tobias Ley.
Ley sõnul kipuvad teadustöö hindamisel kvantitatiivsed näitajad – näiteks publikatsioonide arv ja viidatavus – üles kaaluma teadustöö tegeliku kvaliteedi ja ühiskondliku mõju. „Teaduspublikatsioonide arv suureneb, rahastustaotluste konkurents on tihe ning kvaliteetse ja õigeaegse eelretsenseerimise korraldamine muutub järjest keerulisemaks. Oma osa on ka generatiivse tehisintellekti võimalustel toota tekste ja sisu senisest suuremas mahus.“
Alternatiivina tutvustas professor aeglase teaduse (Slow Science) liikumist, mis väärtustab kvaliteeti kvantiteedi asemel ning süvenemist kiirustamise asemel. „Aeglane teadus ei tähenda teadustöö aeglustamist aeglustamise enda pärast, vaid teadlastele vajaliku aja ja ruumi loomist põhjalikuks mõtlemiseks, kirjanduse läbitöötamiseks ja sisuliseks koostööks.“ Selle lähenemise järgi peaks teadustöö hindamine lähtuma eelkõige uurimuse sisulisest väärtusest, põhjalikkusest ja tähenduslikkusest, mitte üksnes bibliomeetrilistest näitajatest.
30 aastat haridustehnoloogia-alast teadustööd
Ley kutsus üles arutlema teadustöö kvaliteedi, tähenduslikkuse ja jätkusuutlikkuse üle – intelligentsete õpitehnoloogiate, tehisintellekti ja õppimisanalüütika võimaluste ning nende rakendamise üle õpetajakoolituses, kõrghariduses, matemaatikaõppes, alushariduses ja töökohal õppimises – ning tutvustas uurimisrühma Learning & Intelligent Technology (LIT) tegevusi, mille keskmes on tehnoloogia ja hariduspraktika lõimimine.
„LIT uurimisrühmal täitub tänavu 30 aastat haridustehnoloogia-alast teadus- ja arendustegevust Tallinna Ülikoolis,“ rõõmustas Ley. Uurimisrühma juured ulatuvad 1996. aastal Tallinna Ülikooli (toonase Tallinna Pedagoogikaülikooli) kasvatusteaduste teaduskonna juurde loodud Haridustehnoloogia Keskusesse. 2006. aastal liikus keskus digitehnoloogiate valdkonda ning on aastakümnete jooksul kujunenud oluliseks teadus- ja arenduskeskuseks.
Aeglase teaduse vaates on professori sõnul olulisel kohal õpetajate digipädevuse ja pedagoogilise arutlusoskuse arendamine, tehnoloogia kasutuselevõtt haridusasutustes ning selle mõju õppijatele ja organisatsioonidele. Näitena LIT uurimisrühma tööst tutvustas ta Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi (2027–2031) projekti „Developing Teacher Professional Judgment in Technology-Rich Classrooms“, mis keskendub õpetajate olukorratundlike oskuste ja õpetamise kvaliteedi kujunemisele tehnoloogiarikkas õpikeskkonnas. Projekti raames jälgitakse õpetajate professionaalset arengut õpetajakoolitusest kuni igapäevase klassiruumi praktikani. Projekti juhivad ja viivad ellu Tammets, Ley, Poom-Valickis, Kasepalu ja Sillat.
Kuidas kujundada tähenduslikumat teaduskultuuri?
Kuigi digitaalsed ja tehisintellektil põhinevad tööriistad pakuvad üha rohkem andmeid õppijate edenemise, osaluse ja õpikogemuse kohta, ei taga suurem andmehulk iseenesest paremat õpetamist. Ley rõhutas, et oluline on õpetajate oskus märgata, tõlgendada ja kasutada seda teavet viisil, mis toetab õppimist ja heaolu.
Arutelus viidati ka rahvusvahelistele algatustele, nagu teaduse hindamise reformi eest seisva koalitsiooni CoARA tegevus ning aeglase teaduse manifest. Need algatused kutsuvad üles muutma teaduse hindamise põhimõtteid ja väärtustama senisest enam teadustöö kvalitatiivset mõju.
Tobias Ley rõhutas, et vastutustundlikuma teaduskultuuri kujundamine algab igapäevastest valikutest. „LIT uurimisrühma praktikas tähendab see pikaajalistele ja usalduslikele koostöösuhetele panustamist, projektide valikulist hindamist ning küsimuse esitamist, kas kavandatav uurimus oleks väärt tegemist ka juhul, kui selleks ei saadaks rahastust.“
Samuti on oluline keskenduda väiksemale arvule, kuid sisuliselt mõjukamatele publikatsioonidele, võtta eelretsenseerimist tõsiselt ning olla eeskujuks ja mentoriks alustavatele teadlastele. Tehisintellekti tuleb kasutada eelkõige ülesannetes, mis ei nõua kriitilist teaduslikku otsustamist.
Kohtumise lõpetuseks kutsus Tobias Ley osalejaid üles oma teadustööpraktikaid kriitiliselt hindama, rääkima kaasa teadustöö hindamise ja korraldamisega seotud otsustes ning märkama ja tunnustama häid teadustavasid oma uurimisrühmades ja üksustes.
Teadusklubi arutelu tuletas meelde, et teaduse väärtus ei seisne üksnes avaldatud tööde arvus või nende ilmumise kiiruses. Sama oluline on teadustöö sisuline kvaliteet, koostöö, usaldus ja võime luua teadmisi, millel on tähendus nii teadlaskonnale kui ka ühiskonnale.
Hariduse teadusklubi on TLÜ haridusteaduste instituudi igakuiste teadusseminaride sari, kus tutvustatakse instituudis läbiviidavaid võtmetähtsusega uurimissuundi ning teadustöö tulemusi nii instituudi töötajatele kui ka laiemale avalikkusele.