Katrin Saks: Miks me ei usu kriisidesse?

Usume ikka. Kuskil sügaval sisimas. Seda dikteerib meie kütt-korilase aju ja ka ajalooline kogemus. Me tajume oma riske, me teame, et elamine on ohtlik. Miks me siis ikkagi nii vähe panustame kriisivalmidusse? Esiteks selle pärast, et see nõuab vahendeid ja neid teadagi napib.

Meie tänased vajadused kaaluvad üles tuleviku võimalikkused. 

Näide. Kõige tõenäolisemaks kriisi põhjuseks on Eestis peetud elektrikatkestust. Mõned aastad tagasi ostsime ülikoolile kaks uut generaatorit, mis peaksid tagama elektrivoolu 72h jooksul pärast katkestust. Eelkõige serverite ja muude oluliste masinate töös hoidmiseks.

See oli investeering, mida loodetavasti kunagi vaja ei lähe. Samal ajal aga jäi ju ostmata mõni just nüüd ja praegu väga vajalik aparaat või teenus. Ja mis veelgi hullem, generaator võttis enda alla garaažis ühe parkimiskoha, mida samuti on ju täna vaja.

Jõuame teise põhjuse ehk mugavuse juurde. Lihtsam on mitte mõelda sellele, mis kõik juhtuda võib ning lasta vanas vaimus edasi.

Veel mõned aastad tagasi nägi Mare fuajee aeg-ajalt välja nagu Omniva pakiladu.  Kuna kõike võis sinna vabalt jätta, keegi ei pidanud neid vastu võtma, siis juhtus, et mõned asjad vedelesid seal kuid. Kindlasti sisaldasid pakid enamasti ülikooli tööks vajalikku, aga mõni inimene lasi siia saata ka näiteks oma koeratoidu. Hea koju minnes kaasa haarata. Kui hakkasime koos professionaalidega TLÜ riske hindama, siis peeti just kontrollimatut pakindust üheks ohuallikaks. Püüdsime siis korda majja saada, aga ega see vabaduse piiramine kergelt ei läinud. Õnneks on täna pilt teine, nii esteetilises, aga mis peaasi, ohutuse mõttes.

Kolmandaks põhjuseks pean inimlikku rumalust. Oleme viimastel aastatel püüdnud ülikooli kriisivalmidust tõsta muu hulgas ka erinevate õppustega. Need on aidanud meil endil vastavaid süsteeme arendada, aga ka näiteks professionaalidel õppida tundma meie keerulist hoonete süsteemi ja ligipääse. Kahjuks pole see kõikidele meeldinud. Aga seda, kui õppejõud keerab häire ajal auditooriumi ukse lukku ja ütleb õliõpilastele, et me ei lähe kuhugi, sest tegemist on õppusega, pean ma lausa lolluseks. 

Mõnevõrra on olnud lihtsam teha õigeid asju  siis, kui jama juba käes. 2022.a. oktoobriks oli energiakriis meidki otseselt tabanud. Ülikooli rahakoti see sahtel, kust tuli maksta toasooja ja elektri eest, oli tühi. Otsustasime siis, et  alandame veidi temparatuuri, lülitame nädalavahetusel ventilatsiooni välja  ja mis kõige radikaalsem – sulgeme linnaku aasta lõpus kaheks nädalaks. 

Mitte kõik ei olnud õnnelikud, aga saime hakkama. Kokkuhoid oli märkimisväärne.

Nii et suudame küll, kui häda käes.

Nüüd aga paar vihjet, kuidas igaüks ise saaks oma kriisivalmidust ülikoolis tõsta.

Esiteks kontrollige, ka olete ülikoolile andnud oma õige telefoninumbri. Meil on ohu korral SMS teavitussüsteem. Kui teie telefoni pole, siis võib juhtuda, et saate toimunust alles AKs teada. 

Teiseks vaadake oma toas või õpperuumis veidi ringi ja mõelge, kas seal on mõni ohutu nurk. Kas näiteks on ohu korral võimalik varjuda akendest kaugemal jne. Ja siis mõelge, milline oleks kõige kiirem ja ohutum tee teie ruumist kuhugi turvalisemasse paika. Kriisiks valmistumine algab ikka iseendast.