Tallinna Ülikoolis toimunud vanemluse konverentsil rõhutati vajadust julgemalt tuge küsida

Päeva olulisima sõnumina jäi kõlama tõdemus, et kuigi tänapäeva vanemlus on keeruline ja vastutusrikas teekond, ei pea keegi seda läbima üksi. Abi küsimine ning toe vastuvõtmine oma partnerilt, vanavanematelt, sõpradelt, spetsialistidelt või miks mitte tehisintellektilt, on vastutustundlik samm lapse heaolu nimel, mitte nõrkus.

Konverentsi avas rahvusvaheline peaesineja, raamatu „Taani laste kasvatamise kunst“ kaasautor Jessica Joelle Alexander, kes tutvustas Taani vanemlusmudeli kuut alustala. Alexander rõhutas, et tervisliku ja enesekindla lapse kasvatamisel on võtmeroll vanema enda emotsionaalsel tasakaalul ning võimel näha olukordi läbi empaatia. Tema ettekande pikemat kokkuvõtet ja nõuandeid saab lugeda Bioneeri artiklist.

"Vanemlusest räägitakse täna rohkem kui kunagi varem ning on oluline, et sellesse vestlusse jõuaks ka läbimõeldud ja teaduslikult põhjendatud teadmised, mitte ainult emotsioonid või ideoloogiad. Just sellist vaadet konverents pakubki. Tallinna Ülikooli peresuhete ja vanemluse uurimisrühmal on olnud hea meel Sotsiaalkindlustusametiga koostööd teha, sest just teadlaste, praktikute ja riigi ühine arutelu võib viia lahendusteni, mis peresid tegelikult toetavad," rõhutas Märtsin. 

Tallinna Ülikooli psühhosotsiaalse töö dotsent ja PeVa uurimisrühma liige Mariann Märtsin avas oma ettekandes intensiivse vanemluse tagamaid Eestis. Tänapäeva lapsevanemast on saanud justkui oma lapse elu projektijuht ja tuleviku strateeg. Ta peab olema üheaegselt psühholoog, terviseekspert, logistik ja meediakasutuse suunaja. Vanemlus ei käi enam pelgalt kõhutunde pealt. Märtsin osutas suundumusele, kus murelik vanem võib öösel perearsti nõuandeliini asemel pöörduda hoopis tehisaru poole, mis seab uude valgusse ka spetsialistide rolli.

Vaimse tervise teemadel jätkas Astra Kliiniku tegevjuht Kristiina Paju, kes võrdles sünnitusjärgset depressiooni tööalase läbipõlemisega. Kaheksakuuse tütre emana tõi ta ettekandesse isiklikke kogemusi sellest, kuidas nad elukaaslasega mingeid olukordi lahendavad, et võimaldada tal emana puhata ning saada natukene aega iseendale. Paju rõhutas, et universaalseid lahendusi pole ja iga pere peab leidma just endale sobivad viisid vanema stressikoorma vähendamiseks. Mõnikord võib selleks olla kas või lihtne kokkulepe, kus partner võtab lapse hoidmise enda kanda, et teine vanem saaks aja sõbrannadega olemiseks ja taastumiseks. Julgeolekutöötajate näitel tõi ta välja ka unevajaduse kriitilisuse, sest taastumiseks on vajalik vähemalt kuus tundi katkematut und ning selle tagamisel on võtmeroll just vanemate meeskonnatööl.

Paju ettekandele järgnes aruteluring Grete Lõbu juhtimisel, kus Keit Fomotškin, Mariann Märtsin, Kristina Laul ja Mai Norma-Lass otsisid võimalusid, kuidas jõuda paberil olevatest loosungitest tegeliku usaldusväärse koostööni vanemate ja spetsialistide vahel.

Zooloog Aleksei Turovski tõi kuulajateni näiteid loomariigist, selgitades, et järglaste kasvatamine pole üheski edukas liigis vaid ühe vanema kanda. Turovski rõhutas koostöö ja nii-öelda karja toe olulisust, sest looduses tagab poegade ellujäämise ja turvalise kasvamise just kogu kogukonna panus.

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juhataja Ebeli Berkman keskendus oma ettekandes praktilistele tugisüsteemidele, tutvustades muuhulgas portaali Tarkvanem.ee võimalusi. Berkman selgitas, miks on oluline märgata perede vajadusi võimalikult varakult ning kuidas tugev, mitmekülgne ja kättesaadav tugivõrgustik aitab ära hoida vanemate läbipõlemist ja ennetada suuremaid muresid.

2026. aastal tähistatakse Sotsiaalkindlustusameti eestvedamisel vanemluse aastat, et tuua vanemlus paremini nähtavale ja rääkida ausalt nii selle rõõmudest kui ka keerukatest hetkedest. Vaja pole täiuslikkust – tähtis on hooliv kohalolek, lapse huvidest lähtumine ja teadmine, et abi küsimine on loomulik osa vanemaks kasvamisest.