Teadlane teab: Kas keelevaist tagab keeleoskuse?
“Mina võõrkeeli ei oska, mul ei ole keelevaistu”. Sellist põhjendust oma puudulikule võõrkeeleoskusele on ikka aeg-ajalt kuulda. Mis see salapärane keelevaist siis on? Küsisime Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejuhilt Tuuli Oderilt.
Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib “vaistu” kui instinkti või ebamäärast sisemist tunnetust ehk õige aimdust ja “keelevaistu” kui keeletunnet, vaistlikku tunnetust sellest, milliseid keelendeid on õige kasutada.
Keelevaistust hakati Eestis rohkem rääkima 1990-ndatel, kui meieni jõudis Ameerika teadlase Howard Gardneri teooria multi-intelligentsusest, mis määratleb keelelise intelligentsuse ühena üheksast erivõimest. Gardneri järgi väljendub see tundlikkuses sõnade tähenduse, järjestuse ja ühildumise, häälikulise koostise ja rütmi osas. Hästiarenenud lingvistilise erivõimega inimesed naudivad sõna ja selle kasutust, armastavad lugeda ja kirjutavad meelsasti, neil on rikkalik sõnavara.
Keeleoskust omakorda võib määratleda kui suutlikkust keele vahendusel mõista, edastada, tõlgendada ja luua tekste nii kõnes kui kirjas. Levinud on ka keeleoskuse kirjeldamine nelja osaoskuse kaudu: kuulamine ja lugemine (kui tekstist arusaamise oskused) ning kõnelemine ja kirjutamine (kui teksti loomise oskused). Lisaks sellele räägitakse veel grammatika ja sõnavara valdamisest.
Euroopas on varsti 20 aastat kasutusel Euroopa Keeleõppe Raamdokument, mis muuhulgas kirjeldab erinevaid keeleoskustasemeid algajast kuni edasijõudnuni, kusjuures madalaim tase on A1 ja kõrgeim tase C2. Üsna loomulikult on meie emakeele tase kõrgem mistahes võõrkeele omast, kuid mitmekeelsus ja erinevate keelte oskamine kasvõi kõige madalamatel tasemetel rikastab meie keelepagasit ja avardab suhtlemisvõimalusi.
Kuigi keelevaist areneb, mida rohkem on inimesel erinevate keeltega kokkupuutumise kogemust, ei ole keelevaist võõrkeeleoskuse eeltingimus. Selleks on hoopis meie enda motivatsioon, kas siis sisemine soov ja vajadus või väline surve võõrkeeli õppida.
