TraFaDy lõppkonverentsi keskmes olid hargmaised pered

Minu jaoks oli see konverents eriti tähendusrikas. Aastatel 2022–2026 olen olnud TraFaDy Eesti-poolne juhtivuurija ning esindanud Eestit projekti juhtkomitees. Seetõttu tundus lõppkonverentsi korraldamine Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis olulise verstapostina nelja aasta pikkusel uurimistöö, koostöö ja sõpruse teekonnal.

Konverents tõi kokku teadlased, kes uurivad hargmaiset pereelu väga erinevatest vaatenurkadest, sealhulgas digitaalset ühendatust, haavatavust ja konflikte, uurimismetoodikat ja eetikat, sotsiaalset kaitset, hoolitsust, haridust ja heaolu ning poliitikaid, mis kujundavad pereelu üle riigipiiride.

Konverentsi avas TraFaDy projekti juht dr Mieke Schrooten, kes tervitas osalejaid ja andis päevale suuna. Tema juhtroll on olnud viimase nelja aasta jooksul oluline kogu projekti arengus, tuues kokku teadlasi, keda ühendab huvi hargmaise pereelu keerukate ja mitmetahuliste tegelikkuste vastu Euroopas.

Konverentsi avamine Tallinnas tähistas ühtlasi ühise teekonna viimase etapi algust – teekonna, mis on ühendanud teadlasi eri riikidest, teadusvaldkondadest ja vaatenurkadest, hoides samal ajal meie arutelude keskmes riikideüleste perede kogemusi.

Piiridest ja vahemaadest kaugemale vaadates

Avasin konverentsi teadusliku osa oma peaettekandega "Piiridest kaugemale, vahemaadest kaugemale: mida õpetab digitaalne pereelu meile hargmaise pereuuringu tuleviku kohta". Digitehnoloogiad on põhjalikult muutnud viise, kuidas geograafilise vahemaa tõttu lahus elavad pereliikmed saavad suhelda, jagada igapäevaseid kogemusi ning hoida emotsionaalseid ja sotsiaalseid sidemeid.

Digitaalne ühendatus ei tähenda siiski lihtsalt seda, et piirid kaovad. See oli üks minu peaettekande keskseid küsimusi: mida võib digitaalne pereelu meile õpetada hargmaisest pereelust ning mida tähendab see nende perede uurimise jaoks, kelle elu ulatub üle erinevate riikide ja riigipiiride?

Vastus eeldab, et vaatame tehnoloogiast endast kaugemale ning arvestame nende sotsiaalsete, kultuuriliste, emotsionaalsete ja poliitiliste tegelikkustega, milles digitaalne suhtlus aset leiab.

Seda vaatenurka jätkas TraFaDy arutelusessioon "Hargmaiste perede dünaamika ühendatuse, haavatavuse ja konflikti ajal", mida mul oli au juhatada. Koos dr Sviatlana Karpavaga Küprose Ülikoolist tutvustasime ka oma uurimistööd "Digitaalne hargmaisus pereelus: sotsiaalsete, kultuuriliste ja emotsionaalsete sidemete hoidmine üle piiride".

Sessioon tõi kokku erinevaid vaatenurki digitaalsele transnatsionalismile, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate mõjule riikideülestele peredele, haavatavusele ning vägivaldsetele konfliktidele. Teistes konverentsisessioonides käsitleti uurimismetoodika ja eetika küsimusi, sotsiaalset kaitset, haridust, hoolitsust ning riikideülest pereelu kujundavat poliitilist keskkonda.

Neli aastat koostööd

Lõppkonverents ei olnud üksnes võimalus uurimistulemuste tutvustamiseks. See oli ka hetk vaadata tagasi sellele, mida on võimalik saavutada, kui eri riikidest, teadusvaldkondadest ja professionaalse taustaga inimesed töötavad mitu aastat ühise eesmärgi nimel.

Lõpusessioon, mida juhatas TraFaDy asejuht Sven Iversen, keskendus projekti töögruppide peamistele järeldustele ning inimestele, hetkedele ja koostööle, mis kujundasid TraFaDy teekonda.

Minu jaoks oli päeva üks kõige rõõmustavamaid hetki näha koos nii kolleege kui ka tudengeid. Mul oli eriti hea meel, et meiega olid minu kommunikatsioonijuhtimise õppekava magistrandid Olha Romanenko, Rita Razvarova ja Jennifer Richards Udoetteh ning minu külalisdoktorant Laila Karakulova Al-Farabi Kasahstani Rahvusülikoolist.

Nende kohalolek tuletas meelde, et rahvusvaheline teadustöö tähendab ka võimaluste loomist järgmisele põlvkonnale – tudengitele ja noorteadlastele –, et nad saaksid osaks akadeemilistest kogukondadest, mis ulatuvad üle riigipiiride.

Ja loomulikult oli ka neid väikseid ja naljakaid hetki, mis kunagi konverentsiprogrammi ei jõua – alates sellest, et tuli veenduda, kas kõik ikka ühispildile jäid, kuni avastuseni päeva lõpus, et meie asejuht oli unustanud osalejate nimekirjale alla kirjutada. Just sellised hetked on osa sellest, mis teeb akadeemilisest kogukonnast tõelise kogukonna.

Tähendusrikas lõpp Tallinnas

Kell 18.05 jõudis meie konverentsipäev Tallinna Ülikoolis lõpule.

Konverentsi fotosid tagasi vaadates näen palju enamat kui lihtsalt edukat akadeemilist üritust. Näen kolleege, kellega olen nelja aasta jooksul jaganud arutelusid, uurimiskohtumisi, publikatsioone, ideid, väljakutseid ja avastusi. Näen uusi koostöösuhteid ja sõprussidemeid. Ning näen tudengeid ja karjääri alguses olevaid teadlasi kujunemas osaks rahvusvahelisest akadeemilisest võrgustikust.

Olen tänulik meie bürooassistendile Raili Reinsoole, kes leidis konverentsi jaoks nii külalislahke toimumispaiga, ning kõigile Tallinna Ülikooli kolleegidele, kes aitasid seda üritust korraldada. Euroopa saal osutus suurepäraseks paigaks, kuhu TraFaDy kogukond sai kokku tulla.

TraFaDy projekt on küll ametlikult lõppenud, kuid selle tõstatatud küsimused – perekonna, liikuvuse, kuuluvuse, piiride, digitaalse ühendatuse ja haavatavuse kohta – on endiselt väga olulised.

Minu jaoks on ehk kõige olulisem õppetund lihtne: pered võivad elada üle riigipiiride, kuid suhted ei lõpe riigipiiril. Nende suhete mõistmiseks peame vaatama kaugemale geograafilisest vahemaast – ja kaugemale ka omaenda teadusvaldkondade piiridest.

Just siin algab riikideüleste perede uurimise järgmine peatükk.

Lisainfo saamiseks palume ühendust võtta dr Anastassia Zabrodskajaga (anastassia.zabrodskaja@tlu.ee), kes on kultuuridevahelise kommunikatsiooni professor, kommunikatsioonijuhtimise magistrikava juht ning Euroopa kultuuridevahelise kommunikatsiooni magistriõppe (EMICC) tegevdirektor.