Tööjuubilar: Elviine Uverskaja 50 aastat TLÜs
“Mitmekülgsete huvidega kolleeg, kes ei ole kitsi oma teadmisi ka kolleegidega jagamast. Suurepärane, tudengite poolt hinnatud õppejõud. Tore kaaslane, tark, südamlik ja toetav.” – selliselt kirjeldab Elviinet, infoteaduse teenekat lektorit, tema kolleeg Silvi Metsar.
„Eliviine Uverskaja on mu kolleeg ja õpetaja – eelkõige just sellises järjekorras, sest oleme Elviinega koos töötanud 1983. aasta detsembrist, st pea 38 aastat ning arvan, et Elviinet võib õigusega nimetada meie infoteaduste akadeemilise tiimi tuumikusse kuuluvaks kolleegiks.“
„Elviine on inimene, kes mõtleb kaasa ja vaimustub, on vastuvõtlik erinevatele väljakutsetele ja realiseerib neid.“
– Aira Lepik
„Elviine on inimene, kes mõtleb kaasa ja vaimustub, on vastuvõtlik erinevatele väljakutsetele ja realiseerib neid... ja sinna vahele räägib ta kindlasti õhinal mõnest teda haaranud filmist või raamatust või mõnest huvitavast leiust oma aias või noorema tütrepoja vahvast vimkast. Elviine on väga hea lugude jutustaja ja paneb ennast kuulama ka siis, kui teema isegi otseselt ei kõneta. Elviine innustab ja innustub. Elviinega tudengina kokku puutudes meenub, kuidas ta innustas mind tegelema tol ajal uuendusliku valdkonnaga, milleks oli audiovisuaalsete materjalide kogude kujundamine Eesti raamatukogudes. Diplomitöö juhendajana on ta jäänud meelde kriitlise suunajana, kes andis võimaluse tudengil uurimisteemale mitmekülgselt läheneda.“ – Aira Lepik
„Ta on hea kolleeg, kes kunagi ei keeldu nõu jagamast kui tema poole pöörduda.“
– Sirje Virkus
Elviine kolleegil Sirje Virkusel on samuti jagada palju lugusid Elviinest: „Tunnen Elviinet väga pikka aega, sest Elviine oli juba tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõud, kui mina 1975. aastal siia õppima asusin. Alates 1985. aastast on ta hea kolleeg, kes kunagi ei keeldu nõu jagamast kui tema poole pöörduda. Elviine või Elvi, nagu me teda kutsume, on suurepärane ja põhjalik õppejõud ning väga mitmekülgne inimene, kes suudab kaasakiskuvalt rääkida nii kirjandusest, filmikunstist, ajaloost, tervishoiust kui ka aiandusest või hoidiste tegemisest. Igatahes ei ole tema seltskonnas kunagi igav, vestlusteemadest puudu ei tule ja ta on südamlik kolleeg, kes tunneb huvi ka vestluskaaslase vastu, mis tänapäeva ühiskonnas ei olegi nii tavapärane.“
„Olen mõelnud, et pidin ikka Elvit kolleegina väga usaldama kui oma väikese poja nendel ärevatel augustipäevadel tema hoole alla usaldasin.“
„Mõned eredad mälestused on seotud Elviga. Näiteks olime augustiputši päevil koos kahe Wroclawi ülikooli kolleegi ja nende kaheksa üliõpilasega meie ülikooli õppe- ja puhkebaasis Otepääl ning kuulasime Elvi taskuraadiost hommikuni ärevaid teateid Tallinnast. Kui uudisteagentuurid teatasid 19. augustil, et Gorbatšov on oma suvilas haige ja võim läheb Janajevi kätte, siis valdas Poola kolleege paanika ja nõudsid otsekohe erilennukit, et riigist lahkuda. Erilennukit meil siiski hankida ei õnnestunud, kuid otsustasime, et viin nad Vilniusesse ja panen nad seal rongile, et kodumaale saata. Tookord oli Otepääl kaasas ka minu 10. aastane poeg. Seega sõitis Elvi minu pojaga Tallinna, et ta minu abikaasale üle anda ning mina Poola kolleegide ja üliõpilastega Vilniusesse, et nad rongi peale toimetada. Poeg rääkis hiljem kuidas mööda Tartu maanteed neile tankid vastu tulid, sest augustiputš oli just läbi kukkunud ning tankikolonnid lahkusid teel Pihkva kaudu. Olen mõelnud, et pidin ikka Elvit kolleegina väga usaldama kui oma väikese poja nendel ärevatel augustipäevadel tema hoole alla usaldasin.“
„Reisida on temaga alati põnev, sest tal on põhjalikud teadmised asukohariigi ajaloost ja kultuurist ning ta oskab seda ka suurepäraselt edastada.“
„Toredaid ja ka lõbusaid reise on Elviga olnud samuti Poolas, Gruusias kui ka Lätis. Wroclawi Ülikoolis oli meil infoteaduse üliõpilastega kolme nädalane erialapraktika. Reisida on temaga alati põnev, sest tal on põhjalikud teadmised asukohariigi ajaloost ja kultuurist ning ta oskab seda ka suurepäraselt edastada. Elvil on alati põnevaid seiku nagu varrukast võtta, mida ta oskab nii köitvalt jutustada, et visuaal silme eest lihtsalt läbi jookseb. Muuseas, kaheksa üliõpilase hulgas Krakowis oli ka praegune telereporter Marko Reikop, keda Elvi alailma pidi korrale kutsuma, kuna tal polnud piisavalt korrektne riietus rariteetidega tutvumiseks või ta eiras mõnda muud raamatukogus nõutvat käitumistava. Ühesõnaga, reiside vältel õpid kolleege paremini tundma kui tavapäraseid tööülesandeid sooritades ja Elvi on kolleeg, kes on väga meeldiv reisikaaslane.“