Tõlketeadlased humanitaarteaduste instituudis tuleviku üle arutlemas

Loenguid ja ettekandeid pidasid mainekad tõlketeadlased Yves Gambier (Turu Ülikool), Joss Moorkens (Dublini Linnaülikool) ja Luc van Doorslaer (Tartu Ülikool, KU Leuven, Stellenboschi Ülikool). BiPi korraldasid TÜHI kirjaliku tõlke lektor Triin van Dooslaer ja lingvistika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uusküla. Kaasatud olid nooremteadurid Merle Oguz, Jekaterina Maadla ja kirjaliku tõlke vanemspetsialist Siret Laasner.

Millest me BiPi ajal rääkisime? Ettekannetes käsitleti tehisaru mõju tõlkimisele ja tõlkijaharidusele, tõlketeadlikkuse edendamist hariduses ja ühiskonnas üldisemalt, masintõlkealase kirjaoskuse tähtsust ning tõlketeadust kui laiapõhjalist ja interdistsiplinaarset valdkonda, mis ulatub keeltevahelisest ja tekstipõhisest praktikast palju kaugemale. Esinejad arutlesid inimese ja inimtõlkija rolli üle praeguses ebakindlust tekitavas olukorras. Olulisel kohal oli metakognitsiooni ja eneseteadlikkuse arendamise teadvustamise vajadus.

Millised olid meie arutelud? Kursuse aruteludes keskenduti küsimustele, kuidas tasakaalustada tehnoloogia ja inimese rolli tõlkijahariduses, millised on seosed tõlketeaduse, tõlkijahariduse ja tööturu vahel ning kuidas kujundada tõlketeadlikkust AI ja masintõlke ajastul. Samuti arutleti tõlke mõiste laiapõhjalisuse üle ja selle üle, mis on tõlge tänapäeva muutuvas maailmas. Osalejad jagasid oma kogemusi, uurimistulemusi ja häid praktikaid ning arutlesid tõlkevaldkonna tulevikusuundade üle tehnoloogiliste muutuste kontekstis.

Kursuse lõpus osalejate poolt kirja pandud märksõnad said niisugused:

Miks me seda BiPi korraldasime? Südamevalu tõlkimise ja tõlketeaduse tuleviku pärast ja mõte, et elevant käib portselanipoes ringi, aga keegi ei julge ega taha sellest rääkida. Tõlketeadlikkuse tõstmine ja sellest rääkimine on praegu isegi olulisem kui varem, kuna nii paljud inimesed kasutavad tehisaru ja masintõlget igapäevaselt, omamata teadmisi tõlkimisest kui väga keerulisest kultuuridevahelisest ja kognitiivsest protsessist.

Mida uut me õppisime või teada saime? Kõik tõlkijad ja ka ülikoolid seisavad sarnaste väljakutsete ees: õppekavadel väheneb üliõpilaste arv; tõlkijaamet hägustub ja ebamäärastub ning keegi ei tea, milliseks kujunevad tõlkija tulevikutööriistad, sest need on alles väljaarendamisel; tunne, et see kõik on juba olnud (tehiaru tulek ei ole meid nii palju muutnud, kui me arvasime, sest enne on olnud ka teisi tööriistu, mis tulevad ja kaovad); tunne, et me oleme mulli sees, aga millal see mull lõhkeb, me ei tea, jne. Samas jõudsime kõik ka ühisele arusaamale, et tõlkijaharidus ei ole pelgalt praktiline ja ainult turuootustest lähtuv koolitus. Ülikooliharidus on palju laiem kontseptsioon – kirjandusteadlastelt ei eeldata kirjanikuks saamist, ühiskonnateadlastelt ei eeldata tingimata poliitikuks saamist. Ka tõlketeadusel on humanitaarhariduses palju laiem ja sügavam roll ning tähendus kui pelgalt tehnoloogiaga võidujooks ja turu nõudmised.

Korralduslik pool. Mis oli raske? See oli meie esimene BiP. Seetõttu oli alguses palju uut. Aga kui vahel tunduski, et kõnnime pimeduses, nägime tunneli lõpus alati valgust. Lõpuks tunnistasime endalegi, et “ise tehtud, hästi tehtud!”. Ja meile olid suureks abiks meie administratiivsed jõud – Maris Peters, Liina Taalberg, Riina Uudemets, Elo Petron. Nende puudutus ja õlalepatsutus olid need, mida vajasime, ja muidugi abistasid nad kõik meid hästi praktiliste asjadega. Meile jäi vaid läbiviimise ülesanne – endal tuli olla korraga mitmes rollis, kuid tulime selle rööprähklemisülesandega suurepäraselt toime.

Kas soovitame BiPi korraldamist teistele? Jah, kui teema on kindel ja teile endale südamelähedane. Meie teema oli nii meie endi südameteema kui ka kõigi nende inimeste südameteema, kes meie BiPist osa võtma tulid. Nii suurt osavõttu me tegelikult ei oodanud, sest BiP oli algselt mõeldud 10-le inimesele, kuid osavõtjaid kogunes kaks korda rohkem.