Dome Karukoski värskeim film ühest (gei)maailma värvikamast kunstnikust, Tom of Finland, on südamlik ja tunneterohke, tutvustades inimest nende maailmaraputavate ning vürtsikate pliiatsijoonistuste taga. Karukoskil on õnnestunud veidi alla kahe tunni kestva linastuse jooksul anda edasi ühe looja elu ning olu, haarates vaataja tähelepanu ning juhtides pilgu ka universaalsemale ning tänini päevakorralisele probleemile - vabadus olla ja armastada tagakiusamiseta.

Mees, kelle looming koosneb nahkrõivastes maskuliinsetest musklimeestest provokatiivsetes poosides, on tavaelus lihtsalt üks kleenuke Touko. Eelkõige ongi see lugu just temast ning läbi biograafiliste hetkede avatakse ka tema alter ego teoste tagamaid, inspiratsioone ja teekonda tippu.

Bravuurne erootika, mis peitub Touko teostes, ei oma suurt kohta tema eluloofilmis. Filmitegijate eesmärk on selge - neid huvitab lugu loomingu taga, kultuseks saanud kunstniku inimlik pool. See ei ole film seksist või geipornost, see on armastuslugu. Touko armastus iseenda, tema kallima Nipa ning LGBT kogukonna vastu.

Nutukohtadest hoolimata jääb film lõpuni elujaatavaks, mis kohati mõjub ehk liigagi lihtsustavana. Filmi jooksul läbitakse mitmeid perioode ning selle tõttu tunduvad osad sündmused, eriti filmi lõpu poole, tahes tahtmata veidi hüppelised ning tähtsad etapid kunstniku loomingus ning ajaloos jäävad kergelt tagaplaanile. Näiteks Tom of Finlandi omaalgatuslik HIV’i leviku vastu võitlev kampaania ning selle mõju ühiskonnale. Samas jällegi olla tungivalt poliitiline ning ajalooline ei ole ka filmi eesmärk.

Tom of Finland on üks nunnu ning hariv vaatamine. Soovitan kõigile ja eelkõige just neile, kes huvituvad kunstnikust, ning kellel on soov temast rohkem teada saada. Samas ei tasu unustada, et film on siiski kohati fiktiivne ja osad sündmused filmile sobilikumaks kohandatud. Ei soovita nõrganärvilistele konservatiividele, kes kardavad suudlevaid mehi! Kuid tungivalt soovituslik nendele, kes sellest hirmust üle soovivad saada.

Mirjam Mikk

2017