„Ilmselgelt pole informaatika naiste hulgas just kõige populaarsem,“ tunnistab Kerttu Tihti, kes õpib Digitehnoloogiate instituudis teisel kursusel informaatikat. Kerttu, kelle kursusel viis nais- ja umbes 60 meestudengit, kõneleb selle eriala valimisest ning eelarvamustest pikemalt. Rohkem julgust, IT-naised! Sattusin hiljuti vaatama ühte TED-loengut, mis mind sügavalt liigutas. Reshma Saujani rääkis oma kogemusest ja sellest, kuidas tüdrukuid õpetatakse olema perfektsed, samas kui poisse õpetatakse olema julged ja võtma riske. Ma küll ei arva, et mind on nii kasvatatud, kuid tundsin ennast ära, kui ta rääkis, et mehed kandideerivad tööle, kui nad vastavad umbes 60% nõudmistele, kuid naised ei kandideeri enne, kui kvalifitseeruvad sajaprotsendiliselt. Selle taga võib peituda naiste arvamus, et nad peavad olema perfektsed ja kõigega hakkama saama. Seetõttu on nad ka ettevaatlikumad. Naised peaksid aga õppima olema järjepidevad ja sihikindlad. Seda eriti IT maailmas – ei tohiks loobuda lihtsalt seepärast, et koodis on viga, mida kohe üles ei leita. Ennast analüüsides olen avastanud, et just selline ebakindlus oli ka minul. Kuigi ma tahtsin informaatikat õppida juba gümnaasiumis, läksin peale selle lõppu õppima hoopis psühholoogiat. Arvasin, et ma ei saa tehnoloogia alal hakkama – ma ei olnud matemaatikas väga tugev, seetõttu soovitati mul valida „pehmem“ eriala. Psühholoogia meeldis mulle, sain bakalaureusekraadi, kuid lõpuks jõudsin järeldusele, et ma ei taha sellel alal terve elu töötada. Otsustasin astuda informaatika erialale. Sain üsna head tulemused ja mind võeti õppima. Sulandumisega läheb aega Mõtlesin endiselt, kas ma ikka saan õppimisega hakkama, kuidas suhtutakse tüdrukusse raskel, nn meeste erialal. Õnneks selgus üsna ruttu, et Tallinna Ülikoolis pole õppejõudude ja kaastudengite diskrimineerivat suhtumist nagu aeg-ajalt välismaalt kuulda on. Kuigi õhkkond on meil toetav ja sõbralik, võtab naisel meeste seltskonda sulandumine siiski natuke aega. Eriti alguses võib juhtuda, et keegi meestest räägib mõne nalja ning hakkab kohe peale seda ainsa seltskonnas oleva naise ees vabandama, et see võis kohatu tunduda. Selline, iseenesest väike tegu, võib aga tekitada isoleerituse tunde – ikkagi ei ole sa päriselt selle grupi liige! Aja möödudes see mure loodetavasti kaob, inimesed õpivad üksteist paremini tundma. Ma olen vaimustatud! Olen leidnud endas vaimustuse IT võimaluste vastu ning ka enesekindlus on tõusnud. Aeg-ajalt kipub tekkima küll hetki, kui asjad ei tööta päris õigesti ja tahaks käega lüüa, loobuda. Siis tuleb meelde, et IT ongi ju see, mida ma juba palju aastaid tagasi teha tahtsin. See ongi SEE, mida ma tahan edaspidi teha. Mu õppeedukus on raskustest hoolimata väga hea, aga ma ei julge väita, et oleksin kohe peale gümnaasiumi sellel erialal nii hästi hakkama saanud. Matemaatikaalased oskused läksid küll vahepeal veidi kaduma, aga aastatega õppisin olema järjepidevam ning kindlam oma õppimisvõimes. Otsustasin, et enam ei lase kartusel ja ebakindlusel enda eest otsuseid langetada. Selle tulemusena olen seekord ka ülikoolielus palju aktiivsem. Tudengielu pakub niivõrd palju valikuid ja võimalusi – tuleb vaid mõnest kinni haarata. Kui kahtled, küsi! Oma kogemuste põhjal võin öelda, et informaatika ja üldiselt tehnoloogia alal hakkama saamist ei tasu karta, seda muidugi siis, kui eriala sind huvitab – tuleb olla lihtsalt kohusetundlik ja küsida, kui midagi jääb arusaamatuks. Igal erialal kohtab raskusi, aga miski pole ületamatu. Lõpuks oleneb edukus ikkagi sellest, milline inimene sina ise oled.