Kommunikatsioon parema looduskeskkonna teenistuses. Alailma saab erinevatest meediaallikatest kuulda ja lugeda, et teadlased ja eksperdid pole rahul keskkonda puudutavate riiklike otsuste ja seisukohtadega. Tüüpiliseks näiteks on hiljuti meedias esile kerkinud puidu elektrijaama katlasse ajamise temaatika, mille käigus tõusis eraldi tulise teemana esile lendorava elupaikade säilitamise küsimus, mis on tuha all hõõgunud aastaid. Selle teema maandasid osaliselt noored rohelised, kes lõid lendorava kaitseks sotsiaalmeediasse fännilehe ning hiljem keskkonnaminister, kes allkirjastas lendorava kaitse kava. Sellised meediatormid signaliseerivad enamasti vaid üht – kommunikatsioonitõrkeid, sest kui kommunikatsioon toimiks kenasti, st osapooled kuulaksid teineteist ja arvestaksid teineteise vajadustega ning näitaksid üles head tahet, et ühisele arusaamisele jõuda, ei jõuaks osapoolte frustratsioon ja rahulolematus meediasse.  Teisisõnu – kui otsuste tegemise algfaasis juba konkreetse teemaga seotud osapooli, sh teadlaseid, kaasataks, jääksid sedasorti meediamaadlused ära ning see annaks muuhulgas riigile ka võimaluse enda praegu kõikuvat usaldusväärsust rahva hulgas tõsta. Teiseltpoolt tuleb ka teadlastel ja ekspertidel endil asuda aktiivsemale positsioonile teadmiste jagamisel otsustajatele ja teistele ühiskonnagruppidele sellisel moel, et teadustulemuste vajadus ja väärtus otsustamisprotsessis muutuks iseenesestmõistetavaks ning teadlaskond otsustajatele võrdväärseks koostööpartneriks. Tänasel kirjul infomaastikul ei ole see lihtne, ent järjepidevus viib sageli sihile. Keskkonnaprobleemide selgitamist ja nendest arusaamist raskendavad ka nende keerukus, viibega ja seega raskesti tajutav mõju, aga ka vastumeetmete ja nende mõju alahindamine. Et aga keskkonnakorralduslikud otsused avaldavad mõju mitmeti, on tähtis, et otsustusprotsessid oleksid läbipaistvad, paindlikud ning kaasaks võimalikult laiapõhjaliselt olemasolevad teadmised ja võtaks arvesse erinevate osapoolte seisukohti. Otsuste tegemisse on oluline kaasata neid, kelle tegevusi otsus hiljem mõjutama võib hakata ja neid, kes hiljem otsust võivad mõjutama hakata. Kaasamine peab olema sisuline ning toimuma usalduslikus õhkkonnas, millele aitab kaasa mõtestatud ja selge, erinevaid osapooli võrdselt kohtlev suhtlus. Keskkonnakommunikatsioon on üsna uudne uurimisvaldkond, mis sai maailmas tuule tiibadesse peale 80ndatel toimunud tõsiseid keskkonnakatastroofe. Käesoleva aasta jaanuari viimastel päevadel kaitses Katre Liiv Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis (BMKKI) edukalt keskkonnakommunikatsiooni alast magistritööd “Kurtna maastikukaitseala huvirühmade suhtluse kitsaskohad”. Magistritöö keskendus Kurtna maastikukaitseala (MKA) kaitsekorralduskava koostamise protsessi saatnud kommunikatsioonile, millest suurem osa puudutas kaasamiskoosoleku käiku. Kaitsekorralduskavad üldiselt on väga heaks sotsiaalse funktsiooniga teadus- ja arendustegevuse näiteks. Neis kirjas olevad keskkonnakaitselised meetmed ning piirangud kujutavad märkimisväärset mõju kogu ühiskonnale, sest kaitstud alad kokku hõlmavad umbes viiendiku Eesti territooriumist, puudutates seeläbi otseselt suurt osa elanikonnast ning ka ettevõtlussektorist. Seega on see koht, kus keskkonnakaitse peab kokku sobituma teiste ühiskonnale oluliste eesmärkide saavutamisega, arvesse võtma ka sotsiaal-majanduslikku mõju ning ühtlasi tagama loodusressursside jätkusuutliku majandamise. Kurtna MKA on heaks näidisobjektis mitmekesiste huvide (majandus, keskkonnakaitse, rekreatsioon) ristumisest ning erinevate keskkonda survestavate tegurite mõjudest. Kurtna MKA asub Ida-Virumaal, valdavalt Illuka vallas ning on loodud Kurtna järvestiku kaitseks. MKA on ainulaadne terves Eestis, sest kusagil mujal ei ole vaid 30 km2 suurusel alale koondunud ligi 40 eritüübilist väikejärve, millest pea pooled on loodusharuldustena veel eraldi kaitse all. Keskkonna seisundit mõjutavad MKA vahetus läheduses toimuv põlevkivi, liiva ja turba kaevandamine. Otse maastikukaitsealal asuvad pinna ja põhjaveehaarded ning samuti on maastikukaitseala aasta läbi avatud erinevateks vabaajaveetmise võimalusteks, nagu näiteks ujumine, kalastamine, suusatamine, matkamine jne. Kurtna MKA on kui viimane laiguke veel suhteliselt hästi säilinud loodust Ida-Virumaal, mis on ümber piiratud ja läbi põimunud mitmesugustest vähem ja rohkem intensiivsest inimtegevusest. Inimtegevuse üheks silmaga nähtavaks tagajärjeks on see, et viimase poole sajandi vältel on Kurtna järvestiku järved kannatanud olulise mahuga pikaajaliste veetaseme muutuste käes, mille tagajärjel mõnda järve enam ei ole ning mõni on kadumas. Võib ju öelda, et mis see paar järve alal, kus on ligi 40 järve, ikka loeb, ent iga järv ei ole tähtis mitte ainult ökosüsteemina, vaid ka osakesena looduslikust veeringest – et meil kõigil oleks endiselt saadaval puhas vesi. Tõsisema huvi korral vaata 1 minuti loengut sellel teemal. Katre Liivi magistritöö käigus läbiviidud kümne intervjuu põhjal selgus, et Kurtna MKA huvirühmade vahelist kommunikatsiooni iseloomustab vähene avatus, tagasihoidlik usaldus kaitseala valitseja (otsustaja) suhtes ning puudub ühtne arusaam kaitseala ähvardavatest riskidest, nende põhjustest ja võimalikest tagajärgedest. Magistritöö autori hinnangul on selle üheks põhjuseks ebaefektiivne kommunikatsioon, mis kõnealuse kaasuse puhul tuleneb osapoolte piiratud kommunikatsioonioskustest, stereotüüpsest mõtlemisest, madalast usaldusest otsustaja suhtes, osapoolte erinevast arusaamast maastikukaitsealaga seotud riskidest, kõnealuse maastikukaitsealaga seonduvate teemade sotsiaalsest vaigistamisest, avalikkuse huvi puudumisest ning üldisest avatuse traditsiooni puudumisest Eestis. Magistritöö käigus läbi viidud süvaintervjuud kaitsekorralduskava koostamisel osalenud huvirühmade esindajatega näitasid, et nii kohaliku omavalitsuse intervjueeritud kui ka kolmest erasektori esindajast kaks leidsid, et kaitsekorralduskava avalikud arutelud on pigem formaalsus. Samas järeldas autor, et ka huvirühmade oskus ja tahe infot küsida on kesine, ent see võiks motiveerida kaitseala valitsejat avatumaks muutuma. Kui avaliku sektori esindaja leiab, et huvigrupid peaksid info saamiseks tema poole ise pöörduma, siis huvigrupid ootavad avalikult sektorilt enam proaktiivsust info jagamisel ja suhtlemisel. Seega on probleemi üheks põhjuseks mõlema poole teatav passiivsus. Kaitseala valitsejal lasub võtmeroll selles, et kaitsekorralduskavasse saaks Kurtna maastikukaitseala mõjutavate osapoolte erinevate huvide põhjaliku kaalumise tulemusel sündinud süntees. Seega on just MKA valitseja kommunikatsiooniteadmised ja –oskused konflikte lahendada, huvigruppide hulgas mõistmist suurendada, dialoogi ja kompromisse luua määrava tähtsusega. Partnerlus ja jõu- ning võimupositsiooni tagaplaanile jätmine, valmisolek teineteist rohkem kuulata ja kuuldut arvestada, arvestamata jätmist põhjendada ja põhjenduste üle arutleda mängivad siin kandvat rolli. See ei võimalda ehk lõplikult kaotada pinget erinevate sektorite vahel lähtuvalt nende huvidest, kuid annab siiski võimaluse saavutada kokkulepe, mis ei riiva ühegi poole huve ootamatult. Kõnealune magistritöö on Tallinna Ülikooli uuringufondist rahastatud otsingulise interdistsiplinaarse projekti KUKEKOMM („Keskkonnakommunikatsiooni praktikate väljatöötamine Kurtna maastikukaitseala näitel“) üks olulistest töövõitudest. Projekti veab TLÜ Loodus- ja terviseteaduste instituudi Ökoloogia keskus, kes kaasas BMKKI. Mõlemale osapoolele on see olnud silmiavanud koostöökogemus, teineteisemõistmise ja ühise (teadus)keele leidmise nimel pingutust väärinud tegevus. Osalenud loodusteadlased mõistavad nüüd paremini kommunikatsiooni olulisust ja oskavad seda väärtustada ning kommunikatsiooniteadlased mõistavad paremini reaalteadusega kaasnevat soovi kvantitatiivsete andmete ja detailsete analüüside järele. Nendest teadmistest tekkivast sünergiast võidavad mõlemad teadusharud. Kaitstud magistritöö panustab keskkonnaalase kommunikatsiooni tõhustamisse, võimaldades muuhulgas välja töötada kommunikatsioonistrateegia ja -plaanid kaitsealasid ohustavate riskide ohjeldamiseks, hea keskkonnaseisundi ning elanike heaolu säilitamiseks. Kirjutasid: Jaanus Terasmaa (TLÜ LTI Ökoloogia keskuse vanemteadur), Katre Liiv. Fotode autor on Jaanus Terasmaa. * Lendorav ei ole käesoleval hetkel Eestis veel välja surnud, kuid seoses vanade metsade raiumisega on tema elupaigad muutumas üha ohustatumaks.