Loodusblogi

Mida tähendab Eestile Pariisis sõlmitud kliimakokkulepe?

Vikerraadio teadussaates Labor on alates detsembrist uus rubriik "Teadlase kommentaar". Aasta viimases saates võeti luubi alla Pariisis allkirjastatud kliimalepe ning teemat lahkas ökoloogia keskuse vanemteadur Mihkel Kangur. Kohe peale leppe allkirjastamist on seda asutud kritiseerima ning kiitma. Alati on parem kui midagi on kokku lepitud, see loob võimaluse järgmisteks kokkulepeteks, iga järgmine lepe tugineb eelmistele. Kliimaleppega liigutakse kindlasti õiges suunas, kuid on kriitikuid kelle arvates on leping liiga nõrk, pakub liiga vähe ja ajaraamistik on liiga aeglane. Iga viie aasta tagant ülevaadatav kava loob siiski võimalused tegevuste korrigeerimiseks edaspidi. Mida see tähendab Eestile? On otsuste ja valikute tegemise aeg. On selge, et meie senine tuginemine põlevkivist saadavale energiale ei saa väga pikka aega jätkuda. Oleme küll väikesed, kuid inimese kohta saastamises Euroopa esimeste seas. Kunagi varem pole meil olnud võimalust ise otsustada, millistest allikatest me energiat saame. Nüüd peame aga hakkama otsustama. Peab aga meeles pidama, et igasugune inimtegevus mõjutab keskkonda, ilma keskkonnamõjudeta energiat hankida pole võimalik. Millised keskkonnamõjud on meile aktsepteeritavad ning millistest allikatest energiat hangime, selle üle tuleb pidada põhjalikke arutelusid? Tuleb arvestada, et energiatarbimine läheb kallimaks, energia tootmisega kaasnevate väliskulude kompenseerimise vastutus langeb lõpuks tarbijale. Kuna kliima on globaalne süsteem, siis sellesse puutuv lepitakse kokku rahvusvaheliste kokkulepetega. Rahvusvaheliste kokkulepetega on kaetud ka bioloogilise mitmekesisuse, puhta vee ning mullastiku kaitsmine. Riigina peame me täitma ka neid kohustusi, mitte ainult rahvusvahelise kogukonna ees, aga ennekõike oma laste ja järeltulijate ees. Muutuv kliima pole meile ohuks, selle tagajärjed, muutused bioloogilistes süsteemides, aineringetes on aga seda kindlasti. Kliimamuutustega kaasnevad riskid ei ole virtuaalsed ega meist kusagil kaugel realiseeruvad, meisse mitte puutuvad. Pole ju ka massiline immigratsioon Lähis-Idast või Aafrikast Euroopasse midagi muud kui põgenemine elamiskõlbmatuks muutuva keskkonna eest. Selliseid sündmusi on olnud inimkonna ajaloos ka varem, kuid mitte kunagi varem pole inimmõju olnud nii ulatuslik, kogu maakera hõlmav. Seetõttu on riskid ja nende realiseerumise tõenäosus kõrgemad kui iial varem. Jõululauda istudes tasub meeles pidada, et kusagil seal on üks Lähis-Idast pärit perekond, kellel pole sel õhtul kusagil ööbida ning uusaastalubadusena mõelge, mida teie isiklikult saaksite keskkonna heaks teha. Tekst ja foto: Mihkel Kangur