Keedan hommikul köögis kohvi ja vaatan hajameelselt aknast välja. Näen, kuidas majade vahele puude alla jalutab vanem mees koeraga ja hakkab hoogsalt võimlemisharjutusi tegema. Ta tuleb igal hommikul. 
Mehel on kindel harjutuste kava lihtsamatest vibutustest kuni kükist hüpeteni. Selline kükist õhku hüppamine nõuab jõudu ja head tasakaalu. Ma ei tea, kas mina nii üldse suudaksin. Vaatan ja ühtäkki tabab mind mõte, et mida mina siin soojas toas uimerdan. Võiks ju sõõmu värsket õhku sisse hingata ja vere käima ajada! Vean dressid selga ja rooman välja!

Just nii sain kuus aastat tagasi külge uue harjumuse. Peaaegu aasta võimlesin igal hommikul värskes õhus nii umbes 10 minutit korraga. Kusjuures ma isegi ei mõelnud, et peaksin koormust tõstma või rohkem pingutama. Juba õue saamine oli eneseületus. Tänaseks on saanud kümnest minutist 40 minutit venitus- ja jõuharjutusi. Asjatundjad ütlevad selle kohta „üldkehaline“.

Tahan öelda, et liikumise juures pole tähtis ennast pidevalt piitsutada tegema rohkem ja rohkem. Kõigest kõige tähtsam on regulaarsus.

Kui kuus aastat tagasi õues võimlemas käima hakkasin, selgus õige pea, et ma tunnen seda meest, kes mulle tõuke andis. Mees, kes iga päev hommikuti puude all võimlemas käib, on emeriitprofessor Rein Veidemann. Nüüd, kui trehvame, siis ikka lehvitame. Meid ühendab hea tunne, mida liikumisest saab, ja sisemine enesekindlus, mille annavad toimivad lihased.

Soovin kõikidele, kes veel ei liigu, et nad kohtaksid oma eeskuju ja keeraksid süüte sisse. Rekord pole oluline, rutiin on põhiline!