Kui peaksite end täna tutvustama inimesele, kes kuuleb Teie nime esimest korda, siis kuidas kirjeldaksite seda, millega tegelete ja mis seob kokku tantsu, teatri, kehatöö, nõustamise, rituaalid ja õpetamise?

Lõpetasin hiljuti Tallinna Ülikoolis koreograafia magistriõppe ja ütleksin end tutvustades ennekõike, et olen lavastaja ja koreograaf. Varem olen ennast nimetanud ka loodusterapeudiks ja tantsuterapeudiks ning koreograafi roll jäi mõneks ajaks tagaplaanile. Magistriõpingud aitasid mul mõista, et kõik need kogemused kuuluvad tegelikult kokku – loodusteraapia, inimpsühholoogia ning töö keha ja liikumisega on minu lavastustes olemas. Loomingu kaudu saan kõnetada rohkem inimesi kui üksnes individuaalses teraapiatöös. Mind huvitavad harmoonia, ühendus ja armastus, kuid ma ei taha elu ilustada. Teater, rituaal ja tants aitavad inimesel iseennast näha ning kogeda midagi, mida ei saa ainult sõnadega seletada. Minu töö üks keskseid märksõnu on ausus. Ma ei talu enesepettust ega seda, kui musta püütakse valgeks rääkida. Samas ei tohi ausust kasutada relvana – tuleb tunnetada, millal rääkida ja kuidas olla aus nii, et teist inimest ei kahjusta. Olen oma töös käsitlenud ka lähisuhtevägivalda ning naiste vägivalda iseenda ja lähedaste vastu. See on raske teema, sest sellega kaasneb häbi, kuid keegi ei ela täiuslikku elu. Tähtis on oma tegu tunnistada, paluda andeks ja püüda suhet parandada – avameelne rääkimine annab teistele lootust ja aitab luua rohkem kaastunnet.

Te olete öelnud, et elate ja hingate läbi tantsu. Millist rolli tants Teie elus täna kõige rohkem kannab?

Tants ja teater on olnud minu elus kaua. Noorena puutusin kokku füüsilise teatri ja Baltoscandali festivaliga – see oli Eesti teatris väga avatud ja värske aeg, kui piirid avanesid ning tundus, et kõik on võimalik.
Mind inspireeris füüsiline ja visuaalne teatrikeel, kus keha, ruum, liikumine, rütm ja vaikus olid sama olulised kui tekst. See äratundmine on minuga siiani: mulle meeldib psühholoogiline teater, kuid mind tõmbab eriti see, kus mõte väljendub keha ja tegevuse kaudu.
Kui lapsed suuremaks said, hakkas teater mind uuesti enda poole tõmbama. Magistriõppesse tulin sooviga naasta tantsu- ja teatrimaailma ning leida uuesti oma koht – õpingud andsid mulle tagasi enesekindluse öelda, et olen lavastaja ja koreograaf.

Olete Von Krahli Teatri asutajaliige. Kuidas see kogemus on mõjutanud seda, kuidas Te täna lavastajana mõtlete ja loote?

Oluline oli kokkupuude Ruto Killakunna ja Von Krahli Teatriga sel avatud ja värskel ajal Eesti teatris. See kujundas minu arusaama, et teater võib hingata teistmoodi kui ainult tekstipõhiselt.
Sellest ajast on minuga jäänud veendumus, et teater vajab vähemalt üht vaatajat. Ilma vaatajata saab teha liikumist või harjutust, kuid teater sünnib laval oleva inimese ja publiku vahelises kohtumises. Seetõttu on mulle oluline mõelda, kellele ma lavastust teen ja mida tahan vaatajaga jagada.
Kaasaegses tantsus ja etenduskunstis keskendutakse vahel liialt uurimisprotsessile ning publik jääb tagaplaanile. Minu jaoks ei ole uurimus ja vaataja vastandid – lavastus võib olla nõudlik ja eksperimentaalne, kuid see peab looma vaatajaga ühenduse.
Mind huvitab hetk, mil inimene tunneb laval nähtus ära midagi iseendast. See ei pea olema mugav äratundmine – teater võib puudutada, häirida, naerma ajada või panna küsimusi esitama. Tähtis on, et kohtumine oleks elus.

Teie töös korduvad keha, kohalolu, seksuaalsuse, looduse ja rituaali teemad. Kuidas need teemad Teie loomingusse jõudsid?

Mõni aasta tagasi õppisin Jaapanis teatri ajalugu ja loomingut. Seal puudutas mind teadmine, et Jaapani teatri (ja tegelikult paljude rahvaste teatri) juured ulatuvad šamanismi ja loodusega seotud rituaalidesse. See tekitas minus äratundmise, et ka minu töö looduses, saunas, tantsus ja tseremooniates on omamoodi lavastus.
Kui mul sündisid lapsed, jäi teater mõneks ajaks tagaplaanile, kuid looming ei kadunud – tegelesin loodusteraapia, rituaalide, sünnitamise, emaduse, paarisuhte ja seksuaalsuse teemadega. Ka tantsutunde andes lõin iga kord väikese dramaturgilise terviku.
Me kanname kõik erinevaid rolle ja maske: tööl kehtivad ühed reeglid, kodus teised, ning selles ei ole iseenesest midagi halba. Oluline on, et meil oleks koht, kus saame rollidest puhata – kodu, saun, meditatsioon, reis, matk või mõni isiklik rituaal. Saunas võtame sümboolselt maha nii riided kui ka rollid ja saame meenutada, et me ei ole ainult oma töö, kohustused või vanus, vaid midagi enamat. Minu jaoks on sellisteks rollivabadeks paikadeks reisimine, meditatsioon ja saun.

Kuidas sündis mõte teha lavastus just Tinderist ja tänapäevasest kohtingukultuurist?

Mind on kaua huvitanud nähtamatu nähtavale toomine – tekstis on alati midagi ridade vahel: suhted, sisemised pinged, ütlemata mõtted. Koreograafina saan seda väljendada keha ja liikumise kaudu.
Tinderi ja digitaalse kohtingukultuuri teema tõi kokku mitu minu jaoks olulist valdkonda: inimpsühholoogia, seksuaalsus, keha, lähedus ja tehnoloogia. Kohtinguäpp on ühelt poolt kehalise igatsuse vahend, teisalt toimub suhtlus ekraani kaudu, kus päris keha jääb esialgu eemale. Teater on vastupidi väga kehaline kunst – inimesed on päriselt ühes ruumis ja vaatavad üksteisele otsa. See vastandus oli mulle loominguliselt väga huvitav.
Lavastuse materjal lähtus ka päris inimeste kogemustest. Digitaalses kohtingumaailmas on palju naljakat ja absurdset, aga ka valusat – inimesi saab ühe liigutusega kõrvale lükata või vestluse kustutada, kuid alati püsib lootus, et kohe tuleb keegi parem.
Viiekümnendates naisena näen, et kohtinguäppide maailm on eri vanuses inimeste jaoks väga erinev – vanem naine võib kiiresti kogeda tunnet, et teda ei märgata, samas kui vajadus läheduse ja armastuse järele jääb alles.

Teie loomingus ja praktikas on palju keha, kohalolu, rituaali ja vahetu kontakti teemasid. Kas Tinderi maailm vastandub sellele kuidagi – või avab hoopis sama teema uue külje?

See kinnitas mulle, kui palju me teise inimese kohta ise juurde loome. Kui loeme ainult vastuseid või vaatame pilte, kujutame nende põhjal ette inimese häält ja iseloomu. Võõra inimese puhul täidame kõik lüngad oma kogemuste ja fantaasiaga.
Pilt ei anna inimesest terviklikku ettekujutust – mõni väga soe inimene ei ole fotogeeniline, teine näeb pildil suurepärane välja, kuid mõjub kohtudes hoopis teisiti. Sama kehtib teksti kohta: me asetame kirjutatud sõnade taha ise näo, hääletooni ja kavatsuse.
Seepärast on digisuhtlus nagu kõverpeegel – see ei pruugi olla vale, kuid on paratamatult puudulik. Mingil hetkel tuleb lihtsalt kokku saada, muidu suhtleme suuresti enda loodud kujutisega. Maailm liigub järjest enam arvutite ja tehisintellekti poole, seetõttu muutub päris kohtumine minu meelest veel väärtuslikumaks. Me vajame ruume, kus inimesed tulevad ekraani tagant välja ja on kehaliselt kohal.

Lavastus põhineb päris inimeste kogemustel. Mida need lood Teile tänapäeva läheduse, iha ja suhtlemise kohta näitasid?

Need näitavad, et me igatseme lähedust, aga kardame päris kohtumist. Ekraani taga on turvalisem, sest vastutus on väiksem – seal saab teist inimest idealiseerida ning ennast näidata valitud nurga alt.
Päriselus ilmuvad kohe kõik inimlikud detailid: teine inimene võib higistada, norsata või käituda viisil, mida me ei osanud oodata. Ka meie ise ei saa enam jääda hoolikalt koostatud profiiliks – lähedus algab sellest, et mõlemad inimesed muutuvad päriseks.
Meie ühiskonnas räägitakse palju võrdsusest. Minu jaoks ei tähenda võrdsus, et mehed ja naised peaksid olema ühesugused – me võime olla võrdselt väärtuslikud ja jääda samal ajal erinevaks. Oluline on vastastikune austus ja vastutus.
Digisuhtlus ei ole iseenesest halb – äpid loodi selleks, et inimesi kokku viia. Probleem tekib siis, kui lõputu valik hakkab asendama päris kohtumist: lootusele järgneb pettumus ning inimene jääb üha enam üksi koju ekraani vaatama. Äpp võib tekitada ka dopamiinist sõltuva käitumismustri, samas kui päris suhe nõuab kokkupuudet teise inimese terviklikkusega ja ka enda nähtavaks lubamist.

See lavastus on osa Teie TLÜ BFMi koreograafia magistriõpingute loovuurimusest. Mida Te selle töö kaudu uurida tahtsite?

Tahtsin tuua nähtamatu nähtavale – mind huvitas, mis toimub sõnade ja piltide taga: milline on inimese igatsus, hirm, üksindus ja lootus ning kuidas seda laval keha kaudu väljendada.
Loominguline uurimus erineb puhtalt akadeemilisest uurimusest – protsessi alguses ei pea vastus valmis olema. Materjal sünnib proovides, liikumises, vestlustes ja ootamatutes seostes; lavastaja ülesanne on märgata, millal miski hakkab elama.
Vahel tuleb oluline kujund või lahendus unest – olen püüdnud hommikuti ärkamise piiril nähtu kiiresti meelde jätta, sest sellises unenäolises materjalis peitub mõnikord täpne vastus küsimusele, millega parasjagu tegelen.
Prooviprotsessis tuleb mõtet või tegevust korduvalt läbi mängida, kuni materjal avaneb. Mulle meeldib, kui lavastuses on rohkem materjali, kui lõpuks lavale mahub – siis saab valida selle, mis on tõesti vajalik.

Mis tõi Teid pärast pikka loome- ja praktikakogemust tagasi Tallinna Ülikooli magistriõppesse?

Magistriõppesse tulin sooviga mõista, mida noored loojad praegu teevad, ja leida uuesti oma koht. Meie kursus oli väga mitmekesine – inimesed tulid eri vanuses ja eri valdkondadest: tantsust, teatrist, rahvatantsust, administratiivsest tööst ja mujalt. See vanusevahe rikastab õppetööd: mulle meeldib vaadata, kui targad ja pühendunud on tänapäeva noored, samal ajal kui minul on pikk elu- ja töökogemus – me saame üksteiselt õppida.
Vanus ei tähenda, et loominguline areng peaks lõppema. Ka viiekümne kahe aastaselt võin tantsida, lavastada, juhendada ja õppida. Magistriõpe kinnitas, et mul on õigus ja põhjus loomingus edasi tegutseda.

Mida TLÜ magistriõpingud Teie senises praktikas muutsid või ümber mõtestasid – ja mida võtate siit oma edasisse töösse kaasa?

Sain tagasi sideme erialase kirjanduse, teooria ja akadeemilise mõtestamisega. Praktilise töö kõrvale oli vaja kirjutada ning oma valikuid selgitada – see ei olnud alati lihtne, kuid oli väga rikastav.
Teooria aitab loomingut teise nurga alt vaadata ja annab sõnad protsessidele, mida olen varem ehk ainult intuitiivselt tunnetanud. Praktiline ja akadeemiline pool ei pea teineteisele vastanduma – need võivad teineteist toetada.
Kõige olulisem on siiski saadud kinnitus: olen lavastaja ja koreograaf, mul on mõtteid ning ma olen kaasaegne looja. Ma saan õppida koos noortega, nendega töötada ja neid juhendada – vanus ei võta minult võimalust tantsida, pigem vastupidi, mul on mida öelda.