Elen Lotman: eksimise olulisusest

Mina olen eksimise spetsialist. Ma eksin kogu aeg. Ma olen nii kõva eksija, et olen käinud lausa Berlinalel, ühel maailma olulisemal filmifestivalil, noori filmitalente õpetamas eksimise olulisusest. Pean eksimist nii tähtsaks, et isegi oma doktoritöös keskendusin eksimise olulisusele filmioperaatori kujunemise teel.

Mulle tundub tegelikult üleüldse veider, et miks on eksimine nii ühiskondlikult kui ka psühholoogiliselt taunitav. Kui me mõtleme lapsele, kes hakkab kõndimist õppima, siis kogu tema kõndimisoskuse omandamine põhineb ju kukkumisel. Ei ole olemas mitte ühtegi asja, mida saaks omandada nii, et edu selles ei moodustuks eksimistest kasvavast suurest jäämäe veealusest osast ning selle väikesest nähtavast edukast tipust.

Ja kui nüüd mõelda, mis on eksimise teine võimalik tähendus - see on tuttavalt teelt kõrvale sattumine. Tänu sellele avastas Kolumbus eurooplaste jaoks Ameerika mandri. Tänu sellele avastas Alexander Fleming penitsilliini.

Sõna „talent” tüvi on proto-indoeuroopa keele *tele, mis on omakorda ladina keele tolerare juur. Talent = tolerate. Andekas ei ole see, kes ei eksi, vaid see, kes eksib lõputult, aga kannatab selle välja, tõuseb iga kord uuesti püsti, klopib põlved puhtaks ja proovib uuesti.

Kui aga see uuesti proovimine tuleb ainult jõuga, hambad ristis surudes, siis hakkab mingi hetk inimene ise selle all kannatama ja ära kuluma. Ning võib juhtuda, et jõudes Olümposele lõpuks kohale ja lootes visata loorberilehtedele pikali välja teenitud edu nektarit ja ambroosiat nautima, avastab inimene, et saavutatud eesmärk ei paku seda, mida ta ootas, vaid hoopis täitis veel rohkem tema sisemisi Augeiase talle. Filmimaailmas kirjeldab sellist teekonda Matthew Perry biograafia „Friends, Lovers and the Big Terrible Thing“.

Seega, kui läbi eksimuste jõuga eesmärgini surumine ei too rahulolu, on vaja muuta eksimise tähendust enda jaoks. Arvestades seda, kui loomulik osa õppimisest ja arenemisest on eksimine, tuleks kohe alustuseks ümber hinnata see illusioon, et midagi saab üldse juhtuda ilma eksimata. Tuleks mõelda, et eksimine ei ole mitte asi mida tahaks vältida, vaid eksimine on hädavajalik osa õiges suunas liikumisest.

Selleks, et suuta eksimise emotsionaalset valentsi muuta ja teha miinusmärgist (ma eksisin, ma olen ebaõnnestunud!) pluss (ohoh, ma avastasin midagi uut) on vaja näha eksimises potentsiaali. Üks huvitav õppetund on Pixari-nimelise animatsioonistuudio juhi Andrew Stantoni lähenemine. Nimelt, kuna animatsioonimaailmas on iga eksimus väga kallis, siis mida varem protsessis eksimised ära teha, seda odavam on asju veel selles faasis muuta. Kui alles filmi lõpus, pärast seda kui sajad inimesed on teinud aastaid tööd, avastatakse eksimus, võib see saada stuudiole saatuslikuks. Sellest kasvas välja Andrew Stantoni põhimõte “fail early and fail fast” – eksimist julgustati kohe algusest peale, võimalikult varajastes staadiumites. Eksimist nähti kui hädavajalikku osa teha kõige paremaid filme. Ja Stuudio võidetud kümned Oscarid annavad tunnistust, et see oli efektiivne.

Monty Pythoni naljade kirjutamise meetodi üks olulisi osi oli see, et kui kellegi välja pakutud nali ei pannud kõiki trupi liikmeid naerma, siis jäi see välja. Naeruga hääletamise abil jõuti kõige paremate sketšideni. Seega oli eksimine oluline osa kõige paremate naljadeni jõudmisest. Lisaks oskasid nad alati leida eksimustest ja raskustest potentsiaali millegi uuema, originaalsema ja naljakama loomiseks. Üks koomilisemaid elemente „Monty Python and the Holy Grail“ sürreaalse maailma loomises on see, et tegelased ei ratsuta hobustega, vaid hüplevad teenri poolt kookoskoorte abil tehtava kabjaklõbina hääle saatel. Selle lahenduse pakkus väidetavalt välja Michael Palin, kuna filmi eelarve ei võimaldanud algselt planeeritud päris hobuseid kasutada.

Kas me tahaksime elada maailmas, kus poleks penitsilliini, Pixari multikaid, Monty Pythoni filme? Või – kui vaadata veel sügavamalt kõigi meie kaasaegset elu toetavate, mugavaks ja huvitavaks tegevate leiutiste sünnilukku, siis näeme seal eksimusi eksimuste otsas – kas me tahaksime elada maailmas, kus kõike seda ei oleks? Ma arvan, et kõik nõustuvad, et ei. Seega, hakakem edukalt eksima. Nagu ütles lambipirni leiutamisega tegelev Edison, kelle käest assistent küsis, et kuidas ta suudab edasi töötada pärast tuhandeid eksimusi – ma ei ole eksinud 10 000 korda. Ma olen edukalt ära proovinud 10 000 lahendust, mis ei tööta.

Elen Lotman
Filmikunsti dotsent

Esipildi autor on Heikki Leis.