Kolm esimest päeva uuest elust ehk filmikunsti 17. lennu kirjapulkade kogemustest Prangli saarel

Laur Teiva, I päev

Alustagem algusest nagu paljud (aga mitte kõik) head lood algavad. Võiks öelda, et alguses oli meri ja sellel loksuv laev, sest noh… nii ka oli (peaaegu). Kogu kursus seadis praamil end sisse ja merereis võis alata. Kuigi olime suve keskel näinud, olid juba näod ja nimed meelest läinud, kui need olid kunagi meelde jäänud. Seega Prangli poole sõites istus nii mõnigi vaikuses ja luges (tunnistan üles, mina ise).

Kelnase sadamasse jõudes võttis meid vastu armas vanem kursus, algas teekond, mille lõpp-peatuseks oli Prangli rahvamaja. See rootsipunane ehitis meenutas iidset viikingite koda, mille põrandal kõik vaprad filmisõdalased ühiselt magada said. Iseasi kui palju neist öötundidest magades veedeti…

Aga nüüd torman ma oma jutukesega ette, pean ma ju midagi oma kaaskirjapulkadele jätma vesta. Ehk siis sukeldugem tagasi esimesse päeva.

Ülejäänud päev koosnes suuresti töötegemisest (mens sana in corpore sano eksole), ühistest kokkamistest ja söömistest, lehmadeks kehastumisest, meeleolukatest tutvumismängudest ning väikesest rännakust saarel, mille lõpuks saime kätte oma ülesande, milleks oli (kõigi suureks hirmuks ja õuduseks) filmi tegemine. Loositi ka meeskonnad, sest kinotöö on teadagi tiimitöö ja lastigi meid, aplaid filmihunte, saarele lahti. Algas pilkases pimeduses plaanide tegemine ja valmistumine teiseks (ja kõige rängemaks) päevaks…

Foto: Kreeta Lisett Tooming

Lisete Talvar, II päev

Kaaskirjapulk Laur ei oleks saanud paremat sissejuhatust teha, kuna teine päev oli tõepoolest kõige rängem. Ränk mitte ehk nendes dramaatilistes ja tumedates toonides, milles eesti keel selle sõnaga kümbleb, kuid siiski katsumusterohke. Nii mõnelgi 17. lennu Sillarti vaimu jüngril tuli pooleteist tundi kestva pimeduse järel juba kell 5.50 oma sära täis silmad avada, kuna ees ootasid võtted. Lisaks paarile energiajoogile haarati kaasa stsenaariumid ja storyboard’id. 

Selles on mingi teatav võlu… Kõndida hommikul kella kuue ajal saarel, mis on võtnud sind nii lahkelt vastu, kuigi oled võõras, uustulnuk. Saar on nii lahke, et paitab su nägu ara päikese ning roosakate vatjate pilvedega. Saar on nii lahke, et motiveerib sind kõndima mitmeid meetreid, et jõuda kurikuulsate kalkuniteni, keda võttemeeskonnaga esimesel päeval märkasite, kuid keda päike ei ole veel välja kutsunud. See armas Põhja-Eesti saar on nii lahke, et laseb sul poolteist tundi nende aia ees oodata, laskuda meeleheitesse, mis sunnib sind välja töötama spetsiaalset kalkunihüüet. See saar on nii lahke, et puhub oma tuulega sind koos tiimiliikmetega umbes kilomeetrisele rännakule, et leida üles kanad. Õnneks, on see saar nii lahke, et ta juhatas meid kanadeni ja film sai lindile püütud.

Terve päeva vältel võis saarel kohata noori entusiastlikke ja veidi väsinud olemisega noori, kuid nende samm oli sihikindel. Nende esimeste astumiste ajal kõlas rütm, mis pani südame veidikene kiiremini põksuma ja sosistas, et võib-olla on kogu see vaev päriselt seda ka väärt olnud, sest lõpuks on jõutud kohta, kus on inimesed, kes soovivad hingata samas taktis, filmi taktis.

Kui ka kõige tugevamad olid saanud veel paar tunnikest oma une portfooliosse, sai alguse ühiselt veedetud õhtu. Kohtuti Elen Lotmaniga, tehti meeleolukaid etteasteid ning tantsiti nii, et ka viimased puhtad riided ei sobitunud enam sellesse kategooriasse. Osavate vanema kursuse DJ-de plaadid keerutasid mõrumagusat meloodiat – iga hetk sai selgemaks, et kohe-kohe on see seiklus läbi. Just sellepärast tantsisime me edasi meeles mõlkumas, et meil on veel aega. Meie ühine tee alles algas. Pagana tore, et algas. 

Foto: Linda Maria Saar

Agnes Kuura, III päev

Kolmanda päeva hommik algas pannkookidega! Söögitoimkonda tabas väike üllatus, kui avastasime, et meil pole mune, aga õnneks olid meie naabrid Pranglil lahked ning loovutasid meile pannkookide jaoks vajaliku. 

Küpsetada pannkooke õues enne, kui päike oli jõudnud särama hakata, pakkus hingetõmbe pausi eelnevatele seiklustele. Istudes looduses teiste seltsis, käes suur pann, mida hoidsime gaasileegi kohal, oli meid vastu võtnud üks vaikne ja ilus hommik. 

Enamus tralli oli selja taga ning kuigi maailm oli veidi segamini, siis jõudis kohale juba ka kuuluvustunne ning hea meel, et jalg saarele astutud sai.

Peale rahulikku hommikusööki sööstsime filmimaailma glamuuri, kuna meid ootas ees pidulik esilinastus. See oli meie esimene võimalus näidata vanemale kursusele ja õppejõududele oma kunstilist silma ametlikult filmikunsti tudengitena. 

Seanss toimus eksklusiivses kinosaalis, mis oli muust maailmast eraldatud nii, et ükski päikesekiir meid enam ei leidnud. Oli vaid pime saal, rahvas ja meie filmid. 

Ei säranud aga ka ainult meie, vaid Prangli kolmas päev oli ka vanema kursuse aeg rääkida enda plaanidest nende uute filmide osas. Kuulasime ning hakkasime kaasa mõtlema. Arutasime omavahel millise projektiga sooviksime liituda, kui meil selleks võimalus avaneks. 

Kui esilinastus oli läbi ootasid autoreid paparatsod ja teleintervjuud. Nauditi, võeti Pranglist (tolleks ajaks) viimast ning peagi oli aeg liikuda taas praamile. Kotid auto kastis virnas, kõndisime sadama poole nende võõrastega, kes enam nii võõrad polnud. Peas mõlkus mõte, et mis siis nüüd küll edasi saama hakkab. Nägin paljudes suurt elevust – neid polnud väsimus veel kätte saanud. Oli ka meelerahu, kuna sisseelamise raskeim osa oli läbi. 

Kummalisel kombel oli see ka teinud sisseelamise lihtsamaks. Astudes esimesel septembril koolimajja ei tundnud ma hetkekski, et olen sattunud võõrasse kohta, kus ma kedagi ei tea. Prangli saar tõepoolest ühendas meie kursust ja ootame väga oma naasmist. Siis on aga ohjad meie käes ja eks näis, milliste lugudega lahkub järgmine lend. 

Foto: Linda Maria Saar

Esipildi autor on Martin Koldits.