6 küsimust aasta vilistlasele Tõnis Pillile
Tallinna Ülikooli 21. sünnipäeva raames pälvis aasta vilistlase tiitli Tõnis Pill, kes lõpetas Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmirežii eriala 2017. aastal.
Režissöör Tõnis Pillile Tallinna Ülikooli aasta vilistlase tiitli toonud debüütmängufilm "Fränk" on olnud üks viimaste aastate vaadatuim ja mõjukaim Eesti film. Uurisime, mida ta mäletab ülikooliajast ning kuidas läheb tal praegu.
Sinu eredaim mälestus tudengiajast?
Meenub mu esimese BFMi lühifilmi "Kontrapunkt" esilinastus aastal 2015. Inimesed tulid rääkima, kuidas film neile väga hinge läks ja see andis märku, et vist midagi sai õigesti tehtud. Eestlane üldiselt ei oska kiita, aga filmitegijale mõjub hea sõna alati väga hästi.
Kuidas on Su arusaam filmikunstist muutunud võrreldes ülikooliajaga?
Filmikool õpetas kohutavalt palju filmikunsti teoreetilist poolt ning sai üksjagu võtetel ka viibitud. Kuna arenguhüpe oli lihtsalt nii suur, siis tekkis mingi jube vale arusaam enda teadmistest. Neljanda semestri lõpuks tundsin end mõneks ajaks kõige targema inimesena filminduses. Kui kool sai läbi ja hakkasin esimest korda täispikkade filmide juures assistendina töötama ja ka oma filmide jaoks EFI'lt ja KULKA'lt raha lunima, sai kiiresti selgeks, kui kohutavalt rumal ma endiselt olen. Filmikooli lõpetasin 9 aastat tagasi ja siiamaani tunnen end täitsa lollina.
Suurim tarkus või õppetund, mis ülikoolist kaasa võtsid?
Hea inimene > Hea filmitegija
Mis motiveerib Sind filmivaldkonnas töötama, filme tegema?
Ma naudin, kuidas iga uus projekt toob ropult palju põnevust ellu, just nagu õpiks uuesti rattaga sõitma. Algul paned täiega käna, et lausa põlved ja küünarnukid verised. Aga see tunne kui esimest korda sõites püsti jääd, see jääb meelde. Iga uue projektiga on selline tunne. Ja noh, jõledalt tahan lugusid jutustada ka.
Suurim väljakutse filmitegijana?
Filmitegemine on, vähemalt režissööride jaoks, väga pikk protsess. Isegi kui oled juba mitu aastat oma elust ühe loo arendusse investeerinud, pole garantiid, et see ka kunagi tehtud saab. Kas ei anta rahastust või siis sa ei suuda ise välja mõelda, kuidas seda lugu üldse jutustada. Mingid asjad tulevad ajaga, mingid asjad tööga. Aga mingid asjad ei tule kunagi. Suurim väljakutse ongi vast kannatlikkuse säilitamine, jäädes seejuures vaimselt terveks.
Üks soovitus BFMi tänastele tudengitele?
Jää iseendaks.
