BFM Filmikunst 16 - üksikuna saarele, ühtsena tagasi

Mis tunne on kassipojal, kui ta visatakse 10-meetrisest hüppetornist jääkülma basseini ning kästakse seejärel mängida Jengat? Ma ei propageeri mitte loomadevastast vägivalda, vaid loon kujundit sellest, mida üks esmakursuslasest filmitudeng võib, võiks ja isegi peaks tundma üksikult saarelt naastes.

Väljasõit kestis kolm päeva, mis aga tundus nagu kolm nädalat. Tegemist oli enese vaimse ja füüsilise proovilepanekuga. Toime tuli tulla ka kõige raskemates oludes keskendumisega. Nii mõnigi sai esimest korda aru, et on tulnud filmikooli filme tegema, mitte musti riideid kandma, kooli ette suitsu kimuma ja võõrkeelseid sõnu hääldama.

Ütlen kohe ette ära, et on mõned asjad, mis jäävad saladuseks… Aga mida väljasõit endast siis päriselt kujutas? Sadamas tuli olla hommikul ja mahajäämine oli rangelt mitte-soovituslik. Laevasõit saarele kestis umbes tunnikese - täpselt piisavalt, et igavusest enda lähedal olevate kursakaaslastega mõni või mõnikümmend sõna vahetada. Kui praam sadamasse jõudis, ootas vanem kursus ees juba märkimisväärse koguse märjukesega, mida kohe lahkelt pakkuma hakati. Sellele järgnes esimene üksiku saare marss ühisesse magalasse, kus sai mitu ööd rõõmsalt üksteise otsas veeta.

Kõndimisest saarel puudust ei tulnud ja, uskuge mind, asukohti, kuhu kondimootori abil pidi jõudma, oli üsna rohkesti. Kuna produtsendid suurema saare jaoks eelarvet ei eraldanud, tuli jalutada lihtsalt piisavalt palju, et saar hakkaks suurena tunduma! Üks režissöör palus omalt poolt veel lisada, et selle kõndimise tõttu oskab tema põlv nüüd ilma ennustada. 

Sellest on muidugi kahju, et põlv alles nüüd ennustama õppis. Vastasel juhul oleks ta saanud meid hoiatada igasuguste vägitegude eest, mida tuli üksikul saarel ette võtta. Ka puudulikke magamisvõimalusi oleks põlv ehk suutnud ette näha.

Üldjuhul ei saanud ühtegi päeva lõppenuks pidada enne järgmise päeva päikesetõusu - ka hilistel õhtu- ja öötundidel võis tulla mõni “ülesanne”, mis vähem kui 24 tunni pärast projektoriekraanile jõudma pidi.

Kindlasti tuleb tänada Prangli saare sulelisi ja karvalisi (sõna otseses mõttes) ja ka muude kehakatetega elanikke. Leidus inimesi, kes meid ülesannete elluviimisel rõõmuga abistasid,  juhendasid või oma kanu ja kanalaid laenasid. Paraku oli samuti neid, kes noori filmitegijaid labidatega taga ajasid. Ei saa mainimata jätta ka koerasid, kes tahtsid mõnest ülesandest võtta natuke suurema ampsu kui oleks võinud. Sellest lähtuvalt on ka kindel põhjus, miks iga 16. lennu filmikunsti tudeng turtsatab naerma, kui näeb Edward Von Lõnguse šedöövrit pealkirjaga “Sure, koer!”

Nende osas oleks põlv võinud igatahes ette hoiatada!