Kirjandus-, visuaalkultuuri ja filmiteooria õppejõud

Eneken Laanes on Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor ja projekti „Mälu ja keskkond“ juht: Tema teadustöö käsitleb rahvusülest kirjandust, filmi ja mälu postsovetlikus Ida-Euroopas. Laanes õppis Tartu Ülikoolis võrdlevat kirjandusteadust. Ta on töötanud Juris Padegsi teadurina Yale'i ülikoolis (2013–2014) ja Kone stipendiaadina Helsingi Kolleegiumis (2019).

Laanese uurimisvaldkonnad on kultuurimälu, traumauuringud, kriitiline teooria ja kultuurianalüüs, kaasaegne kirjandus, subjektsuse teooriad, autobiograafia, maailmakirjandus, rahvusülene kirjandus ja mitmekeelsus, visuaalne ajalugu.

Tutvu tema teadustegevusega siin:

Mari Laaniste on kunstiteadlane, kes uurib erinevaid visuaalkultuuri ja audiovisuaalkultuuri vorme, eeskätt filmi, animatsiooni, koomikseid, sõna ja pildi vahekordi nüüdiskultuuris. Ta on kaitsnud magistrikraadi EKAs kunstiteaduse erialal ning publitseerinud rea teadusartikleid Eesti animatsioonist ja mängufilmist. Praegu kirjutab doktoritööd Priit Pärna nõukogudeaegsest loomingust.

Lisaks teadustööle õpetab Mari Laaniste EKAs ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis visuaalkultuuri ja filmiga seotud kursuseid. Samuti kirjutab ta kultuurikriitikat, on korraldanud konverentse ning toimetanud artiklite kogumikke.

Daniele Monticelli on semiootika ja tõlkeuuringute juhtivprofessor. Ta on õppinud, õpetanud ja teadurina töötanud Itaalias, Saksamaal, USAs ja Eestis nii Tallinna kui ka Tartu Ülikoolis. Ta õpetab eesti, itaalia ja inglise keeles kursusi tänapäeva itaalia ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast, keelefilosoofiast, võrdlevast kirjandusteadusest, tõlkimisest ning kureerib mitu uurimisseminari nii BA-, MA- kui ka doktoriõppe tasemel. Ta on osalenud ja osaleb mitme nõukogu ja komisjoni töös nii Eesti ülikoolides kui ka ühiskonnas ning on oluliselt panustanud romanistika ja tõlke programmide arengusse Tallinna Ülikoolis. Ta on aktiivne ka ilukirjanduse tõlkijana eesti-itaalia suunal ning panustab kultuurilisse ja poliitilisse arutelusse Eesti meedias ja ühiskonnas. 

Daniele Monticelli teadustegevust iseloomustab lai interdistsiplinaarne haare. Ta uurib tõlkimise ja tõlgete kultuurilist ja ideoloogilist aspekti, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Tema teoreetilised huvid seostuvad kõigepealt kultuurisemiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou' poliitiliste kontseptsioonidega. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses. Ta esindab Eestit Euroopa teadusvõrgustiku HERA (Humanities in the European Research Area) juhatuses. Ta on juhtinud ja koordineerinud mitut uurimisrühma ja teadusprojekti tõlke ja lingvistika valdkonnas.

Julia Kuznetski (Tofantšuk) on anglistika professor. Oma doktoritöös uuris ta identiteedi konstrueerimist tänapäeva inglise naiskirjanike loomingus. Tema arvukad rahvusvahelised publikatsioonid käsitlevad tänapäeva ingliskeelset kirjandust ja kultuuri, soouurimust, ökokriitikat, ökofeminismi, diasporaa- ja migratsiooni kirjandust ning kirjandusteooriat.

Oma teadus- ja õppetöös keskendub Julia Kuznetski päevakajalistele teemadele, sh kliimamuutus, inimese ja keskkonna põimumine, õiglus ja võrdõiguslikkus ning nende peegeldus kirjanduses ja kultuuris (sh kunst ja film). Ta on õpetanud ka kõiki briti kirjanduse ajaloo perioode renessansist tänapäevani, kirjandusteaduse metodoloogiat, maailmakirjandust ning praktilist inglise keelt.

Ta on juhendanud bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid ning on panustanud mitme BA-, MA- ja PhD õppekavade arengusse. Julia Kuznetski on mitme erialase seltsi liige ja valiti 2019. aasta üheks parimaks õppejõuks. 

Julia Kuznetski meedias:

Andres Kurg on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanemteadur. Ta uurib oma teadustöös 1960. ja 70. aastate lõpu Nõukogude Liidu arhitektuuri ja disaini, keskendudes tehnoloogia ja igapäevaelu muutustele, samuti nende kokkupuutepunkte alternatiivsete kunstivooludega. Ta on õppinud kunstiajalugu Eesti Kunstiakadeemias ja arhitektuuri ajalugu Londoni ülikoolis.

Ta on avaldanud artikleid väljaannetes AA Files, ArtMargins, Journal of Architecture, Home Cultures ning on panustanud mitmete kogumike ja näitusekataloogide ilmumisse. 2008. aastal ilmus tema kaastoimetamisel raamat "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Hiljuti kureeris ta näitust "Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960-1980" Vilniuse Rahvusgaleriis ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. 2015. aastal töötas ta külalisteadurina Getty Instituudis, 2017. aasta kevadel töötas ta Euroopa uuringute külalisvanemteadurina Yale’i ülikooli MacMillani keskuses.

 

Emilia Diana Popa on filmiteadlane ja Tallinna Ülikooli teadur. Diana alustas tööd Tallinna Ülikoolis 2020. aastal järeldoktorina Euroopa Teadusnõukogu (ERC) stardigrandi projektis "Translating Memories: The Eastern European Past in the Global Arena“. Varem oli ta ERC järeldoktor Edinburghi ülikoolis projektis "Illuminating the ‘Grey Zone’: Addressing Complex Complicity in Human Rights Violations” project (2018-2020). Ta on saanud doktorikraadi filmiteaduse erialal Šotimaa St Andrews'i ülikoolist (2018) oma doktoritööga aegluse esteetika eripärast tänapäeva (2000. aasta järgses) Rumeenia filmis.

Sellest ajast peale on Diana välja töötanud interdistsiplinaarse uurimiskava, mis asub audiovisuaalsete arhiivide, filmi- ja kultuurimälu uuringute ristumiskohas. Oma uurimistöös keskendub ta sellele, kuidas audiovisuaalne meedia tõlgendab ja esitleb Ida-Euroopa ajalugu ja kollektiivset mälu kohalikus, piirkondlikus ja rahvusvahelises raamistikus. Tema teadusartiklid on ilmunud väljaannetes Slavic & Eastern European Journal, Law, Culture and the Humanities, Journal of European Studies ning Short Film Studies.

 

Regina-Nino Mion on filosoof ja kunstiteadlane, kelle peamised uurimissuunad on fenomenoloogia (Husserl), kunstifilosoofia ja esteetika, ning pildiline representatsioon. Ta on kaitsnud bakalaureusekraadi (2002) Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri erialal, magistrikraadi (2008) Tallinna Ülikoolis filosoofia erialal ning doktorikraadi (2014) Fribourg’i Ülikoolis Šveitsis samuti filosoofia erialal. Ta on saanud oma uurimistöö läbiviimiseks mitmeid teadusgrante: Sciex-NMSch stipendium (Fribourg’i Ülikool), TÜBITAK teadusgrant (Istanbuli Tehnikaülikool) ja Mobilitas Pluss järeldoktoritoetus (Eesti Kunstiakadeemia). Ta on andnud loenguid Islandi Ülikoolis, Helsingi Ülikoolis, Istanbuli Tehnikaülikoolis ja Ca’ Foscari Ülikoolis Veneetsias. Ta on avaldanud mitmeid teadusartikleid ning teinud koostööd kogumikele „The Pleasure of Pictures: Pictorial Experience and Aesthetic Appreciation“ (2018, ilmunud sarjas Routledge Research in Aesthetics) ja „The Iconology of Abstraction: Non-figurative Images and the Modern World“ (2020, ilmunud sarjas Routledge Advances in Art and Visual Studies).