Marianne Volmerson: Õpetaja saab end täiendada terve elu ja mina olen sellest väga hea näide

Ma soovin oma kogemust teiste õpetajate ja haridustöötajatega jagada, et julgustada õpetajaid täiendõppeprogrammides ning mikrokraadides osalema. Leian, et on täiesti loomulik, kui õpetaja end aeg ajalt täiendab. Kas siis selleks, et oleks võimalik ka mõnda teist ainet andma hakata või kasvõi üht õppeainet õpetades on ikkagi vajalik aeg ajalt end täiendada, et värskete ideedega klassi ette tulla.

Õppiva õpetajana kogen minu meelest kaht olulist asja lisaks uuele õpitavale: 1) sõnavara ning sõnumi selgus õpitava selgitamisel. Loengus õppija rollis olles ning õppejõudu kuulates mõtlen ikka vahel, et nii arusaadav ja hea stiil, kuidas uut teadmist selgitada. Vahel on ka vastupidi ning mõtlen, et niiviisi selgitada küll ei tohiks. 2) koduste tööde maht ja sisu. Olles õpetajana ise koduste tööde hulga ees, hakkad ikkagi mõtlema mida, kui palju ja kuidas on mõistlik koduseks tööks õpilastele jätta. Leian, et ka need kaks aspekti enesetäiendamise käigus on olulised õppimise kohad läbi isikliku kogemuse. Pikemad koolitused ja mikrokraadiprogrammid võimaldavad õppival õpetajal neid kahte minu arvates olulist aspekti kogeda. Leian, et enese täiendamine läbi elu on inimeseks olemiseks ja arenemiseks vajalik, et vältida oma töös rutiini ja üksluisust. Olen ise õpetajana kogenud, et mõistan oma õpilasi oluliselt paremini, kui olen ise vahel õppija rollis.

Minu teekond reaalainete õpetajaks ei olnud sugugi sirgjooneline. Töötasin varem Alavere Põhikoolis hoopis huvijuhina, kui 2008. aasta 1. septembril ütlesid direktor ja õppejuht, et meil oleks vaja, et hakkaksin õpetama 7. klassile inimeseõpetust. Nad ütlesid, et ära muretse, sa saad hakkama! Olin seal koolis ise ka kunagi õppinud ning selle lõpetanud. Üks vanem kolleeg ütles veel mulle julgustavalt: „Marianne ära muretse. Sul on tegelikult kaks võimalust, kui see aasta on möödas. Sa kas ei taha mitte kunagi enam olla õpetaja või sa ei saa enam teisiti, kui pead õpetaja olema.“ Tuleb välja, et mina olengi just see teine variant. Sain õpetajaks juhuslikult, aga mulle tõesti meeldib õpetada ning koos õpilastega areneda.

Isiklikus elus olen eelkõige abikaasa ja ema kolmele lapsele, kellest vanem poeg ja tütar on tänaseks täiskasvanud, käivad tööl ning elavad omaette. Noorem poeg aga lõpetas kevadel põhikooli ning jätkab sel sügisel haridusteed kutsekoolis. Mu noorem poeg oli vaid 2-aastane, kui läksin 2012. aastal õppima Tallinna Ülikooli klassiõpetajaks. Klassi ees olemise kogemus kinnitas mulle, et tahan päriselt õpetajakutse omandada. Kõrvalerialaks valisin toona inimeseõpetuse. Õppisin kaugõppes ning töötasin samal ajal klassiõpetajana. Tuleb tunnistada, et korraga õppida, tööl käia ja kolme last kasvatada oli paras väljakutse, kuid tänu perekonna toele oli see võimalik! Nii lõpetasingi 2017 haridusteaduste magistrikraadi ning sain õpetaja kutse tase 7. Paar aastat peale lõpetamist töötasin klassiõpetajana edasi ning andsin 1.-5. klassile ka inimeseõpetuse ja informaatika tunde. Alavere koolis on informaatika tunnid üle 15 aasta valikaineks olnud. Tol ajal veel ainekava ei olnud, mistõttu mõtlesime selle koos direktoriga ise välja. Enne koroona aega hakkas direktor uuesti rääkima, et see klassiõpetus ei ole ikka päris minu ala ja minu tugevus on just reaalained. Läksin siis 2019. aastal Tartu Ülikooli kaheaastasele täiendkoolitusele ning õppisin põhikooli matemaatikaõpetajaks. Seejärel hakkasin 5.-9. klassile matemaatikat õpetama, teen seda tänaseni. Mulle tõesti väga meeldib matemaatikat õpetada!

2024. aasta sügisel hakkasin Alavere koolis andma ka 7. klassile loodusõpetuse tunde. Siis rääkis mulle direktor, et võiksin minna ka end füüsikas täiendama, sest matemaatika ja füüsika on omavahel niivõrd seotud. Tegelikult oli mul Tallinna Ülikooli loodusteaduste mikrokraadi programmi õppima minemisel veel mitu põhjust. Tundsin samal õppeaastal loodusõpetuse tunde andes, et nii ei ole ikka õige, et ma õpetan ainet, mida ma ise õppinud ei ole. Selline kogemus oli minu jaoks esmakordne ja see ei meeldinud mulle. Tunnen, et ilma vastava kvalifikatsioonita ning seda omandamata ei ole õige õpilaste ette minna. Õpilaste suhtes on aus ja õiglane, kui õpin ise enne füüsikat, kui seda noortele õpetama lähen. Matemaatika on füüsikaks hea alus küll, aga mitte piisav, et füüsikat selle pinnalt õpetada. Matemaatika õpetaja saab füüsika õppimist toetada, kui ta teab millele rõhku pöörata. Lõpuks võidavad õpilased, mis võiks olla piisav eesmärk ka õpetajal pingutamiseks. Me ju teame kõik, et puudus on reaalainete õpetajatest. Samas kui matemaatika õpetaja omandab füüsikaõpetaja kvalifikatsiooni, siis on väiksematel koolidel sellest kindlasti võita, sest põhikooli astmes on füüsikat neli ainetundi nädalas. Nii väikese koormusega õpetajat on väga raske leida. Õpilaste seisukohalt on ilmselt suur võit, kui õpetaja need kaks niinimetatud rasket õppeainet omavahel seob ja läbi selle õpilased õpitavast paremini ja elulisemalt aru saavad. Siinkohal pole oluline, kas kool on suur või väike.

Lisaks koolitööle osalen sel sügisel ka Lae End haridusprogrammis füüsikaõpetajana. Ettevõtjate poolt loodud programmi eesmärk on arendada kaasaegset reaalainete õpet kõigis Eesti koolides põhikooli astmes koostöös õpetajate ja haridusentusiastidega. Koolitusprogrammi raames näevad õpetajad  inseneriameti praktilist poolt, läbi mille loodetakse suurendada noorte huvi reaalteaduste vastu ja julgustada neid siduma oma tulevikku reaalteadustega seotud valdkondadega.

Tuntud poola päritolu Prantsuse füüsik ja keemik Marie Curie on öelnud juba rohkem kui 100 aastat tagasi, et: „Elus ei ole midagi vaja karta, asju tuleb lihtsalt mõista. Nüüd on aeg mõista rohkem, et oleks vähem, mida karta“. See ammune mõte kehtib tänases kiiresti muutuvas maailmas minu arvates väga hästi. Julget enesetäiendamist tasemeõppes või mikrokraadiprogrammides!