Kuulsin esimest korda „Klassikokkutulekust“ ühelt eesti  tuttavalt, kes oli väga erutatud mõttest, et kinno jõuab peatselt miski, mida ta nimetas Eesti filmiks“. Minu tähelepanu köitis see seetõttu, et teadsin põhimõtteliselt sama pealkirjaga Taani filmi („Klassefesten“, Niels Nørløv Hansen, 2011). Läksin netti, et näha, kas need kaks ka omavahel seotud on, ja selgus, et „Klassikokkutulek“ on „Klassefesteni“ Eesti remake, ja et sedasama lugu on adapteeritud ka Soome turule, kus see linastus 2015. aastal pealkirja all „Luokkakokous“ (Taneli Mustonen). Nii Taanis kui ka Soomes saatis filmi suur edu ja löödi kassarekordeid: Soome variant oli kodumaal aasta teine vaadatuim film, Taani oma kolmas. Youtube’ist võib näha, kui sarnased on Taani ja Eesti versiooni treilerid. Sarnasus on hämmastav ja ulatub isegi detailideni, nt ühe peategelase tagumiku sügamine. Treilerites nähtu põhjal tekkinud eelaimdus sai hiljem kinnitust, kui filme endid vaatasin: Eesti „Klassikokkutulek“ irdus originaalist vaid minimaalsel määral. Lugu on täpselt sama: meestegelane võtab taas ühendust kahe vana klassivennaga, et valmistuda kooli lõpetamise 25. aastapäeva klassikokkutulekuks. Vaataja näeb teda eluhetkel, kui tal on probleeme enesekindluse ja vananemisega, mida näidatakse nõrgeneva silmanägemise ja hemorroididega. Olles palju aastaid uurinud rahvusvahelist meediatööstust ja meediatekstide adapteerimist võõrkultuurist kohalikku kultuuri, tuleb mul tunnistada, et ma ei ole just tihti kohanud originaali nii täpset imitatsiooni. See tekitab kaks küsimust: kuivõrd on „Klassikokkutulek“ siis ikkagi Eesti film? Ja milline on argumentatsioon nii täpse kopeerimise taga? Võtame esiteks ette võimalikult identse jäljendamise tavalise põhjenduse. Mõistmaks meediaäri ja neid otsuseid, kui suures mahus adapteerida (või mitte) välismaist meediatoodet kohalikule turule, on oluline silmas pidada kaht märksõna: „risk“ ja „kultuur“. Meediaäri on riskirohke, eriti audiovisuaalse sisu tootmine. Miks riskirohke? Enamik filmitootmisega seotud kulutusi tehakse enne filmi valmimist ja enne seda, kui saab üldse selgeks, kas sellel võiks olla ka publikumenu. Filmi investorid panevad projekti alla suures koguses raha – näiteks loo õigused, stsenaristi ja osatäitjate tasu, kostüümid, eriefektid, muusika –, toetudes publikumenu prognoosimisel põhiliselt isiklikule kogemusele ja lihtsalt äraarvamisele. Isegi kogenud Hollywoodi filmitööstuses on pikk filminimekiri, millel ei ole õnnestunud kulude korvamiseks vajalikku summat kinokassast tagasi saada. Seega võib mõtet importida Taani ja Soome publiku peal proovitud ja edukaks osutunud „Klassefesteni“ kontseptsioon pidada Eesti produtsendi strateegiliseks püüdeks risk ära hoida. Adapteerida olemasolevat on alati ka odavam kui arendada ja produtseerida midagi nullist. „Klassikokkutuleku“ eelarve oli enam kui kümme korda väikesem kui „Klassefesteni“ oma: Taani film maksis 2,2 miljonit eurot, Eesti oma 200 000 eurot. „Klassefesteni“ ideestiku laenamist võib seega võtta mitte üksnes strateegiana vältida läbikukkumist kinodes, vaid ka võimalusena vähendada tootmiskulusid. Tervikliku idee äraostmine ja taastootmine kohalikule turule on pigem tõsielusarjade kui stsenaariumipõhise välme pärusmaa. Inglismaalt pärit Eesti otsib superstaari“ ja Hispaaniast sisse ostetud „Su nägu kõlab tuttavalt“ on kaks tuntud näidet võõramaistest tõsielusarja formaatidest, mida on ka edukalt eestindatud. Võõramaise välme adapteerimise näide on „Mustad lesed“, mis on originaalis Soome sari. Võõramaise kinofilmi idee kohandamine on aga üpris eriline juhtum. Suurema osa filmitööstuse rahvusvahelisest tegevusest moodustavad rahvusvahelised kaastootmisprojektid, mitte ideede litsentseerimine. Tavaliselt on kaastootmise eesmärgiks rahaliste võimaluste ühendamine ja soov muuta film rahvusvaheliselt isuäratavamaks, palgates rollidesse eri rahvusest näitlejad. Olemasoleva loo adapteerimisel rahvusvaheliseks filmiprojektiks tahetakse tihti teha lugu kättesaadavaks laiemale vaatajaskonnale. Stieg Larssoni raamatust ja Rootsi filmist pealkirjaga „Män som hatar kvinnor“ („Mehed, kes vihkasid naisi“) sai Ameerika ekraniseeringus hoopis „Lohetätoveeringuga tüdruk“. „Klassefestenit“ adapteerides astusid nii Eesti kui Soome produtsendid seega üsna ebatavalise sammu, lähtudes ilmselt riskide maandamisest ja kokkuhoiust. Taani originaalist vaevu erinev „Klassikokkutulek“ tekitab küsimuse: miks ei ostetud Eestis näitamiseks originaalfilmi? Filmitegemisega seotud kulusid arvestades oleks Taani filmi linale toomine odavaim võimalik variant. Kuna nii lugu kui ka naljad on ühed ja samad, siis miks mitte? Aga ei. Siin tuleb mängu teine võtmesõna – kultuur. Ajal, mil meediateoreetikud olid Ameerika meediaimperialismi pärast pabinas, et see ähvardas tulla Ameerika päritolu filmide ja sarjade edu toel, tutvustas ameeriklane Joseph Straubhaar 1991. aastal terminit „kultuuriline lähedus“ (cultural proximity). Ta märkas, et vaatajaskond eelistab kohalikku meediatoodet välismaisele, sest see on neile kultuuriliselt lähemal. Nagu mujal, nii juhivad ka Eestis tele-edetabelit omasaated. See näide on aga väga erinev filmivaldkonnas toimuvast, kus võimutsevad suured Hollywoodi stuudiod, kelle rahalised võimalused ja infrastruktuur lubavad toota kalleid filme ja kasutada nende turustamiseks globaalset masinavärki. Väiksematel turgudel, näiteks Eestis, ei ole see tavaliselt võimalik. Koduturu väiksus tingib ka selle, et suuri tootmiskulusid on väga raske tasa teenida. „Tähesõdade“ ja „Jurassic Worldi“ taoliste filmide tegemine oleks siinsetes turuoludes võimatu. Selliste filmide ülemaailmse edu taga pole ainult kõigile atraktiivne lugu, vaid ka pillav ja kulukas tootmis- ja turundusmudel. Ausalt öelda pole „Klasse­festen“ kassaedust hoolimata „Tähesõdade“ ja teiste sellistega kuidagi võrreldav. On küsitav, kas sisse toodud Taani film oleks leidnud Eestis nii suure vaatajaskonna. Seega oli mõttekas kohandada lugu kohalikule publikule. Põhiline element, mis toob „Klassikokkutuleku“ publikule lähemale Taani versioonist, on Eesti osatäitjad. Filmi minnakse vaatama sellepärast, et näha Mait Malmsteni, Ago Andersoni ja Genkat. Kohalike näitlejate omavaheline ekraanikeemia on edu valemi keskne komponent. Sellega kaasneb loomulikult emakeel. Tegelaskujude isikuomadused, naljad ja autentsus ei jää tõlkes ja subtiitrites kadunuks. Eesti versioon on ka üles võetud Eesti võttepaikades, mis enamikule vaatajatest on tuttavad. Ka kasutatud muusika lisab vajaliku kohaliku mõõtme. Kuigi Eesti versioon erineb paiguti Taani omast, et paremini sobida siinsele publikule, on hämmastav, kui vähest on tegelikult muudetud. Mõneti on see loogiline, sest suur osa Taani filmist on tõenäoliselt rahvusvaheliselt mõistetav. Närviline erutus, mis kaasneb klassikokkutuleku ootusega, hirm ebamugavuse, piinlikkuse ja läbikukkumise ees on kultuuriliselt üldmõistetavad. Seda kõike oleme kas ise kogenud või suudame endale ette kujutada. Klassikokkutulek pakub rohkelt võimalusi humoorikateks olukordadeks, mis on arusaadavad kultuurilisest kuuluvusest hoolimata. Vananemishirm on samuti universaalselt mõistetav, samuti selle teema humoorikas käsitlus. Niisiis on „Klassefesteni“ huumor kultuurilisest eripärast võrdlemisi prii. Erinevalt irooniast, mida on raske tõlkida ühest kultuurist teise, on „Klassefesteni“ huumor lihtne ja selge. Pole vaja erilisi kultuurispetsiifilisi teadmisi, et ette kujutada, kui piinarikas ja ühtlasi naljakas on olukord, kui kellegi „perejuveelid“ jäävad sauna lavalaudade vahele kinni. Pole ime, et need naljad on originaalist otse üle võetud. Eesti versioon on sellise suhtumise tulemus, kus kohandatakse kõik, mis vajalik, ja võetakse üle kõik, mis võimalik. Võrdlus Soome ekraniseeringuga näitab aga, et Soome produtsendid on filmi märksa rohkem ümber teinud. Millega selgitada eestlaste tagasihoidlikkust selles küsimuses? Kohandamine on kulukas. Ka Soome film läks maksma umbes 1,3 miljonit eurot, mitu korda rohkem madalaeelarvelisest Eesti variandist. Kuigi mõlema riigi filmitööstus on väike, on Soome oma ehk just täpselt nii palju suurem, et õigustada suuremat rahalist panust. Küsitav on aga see, et kas vähema mugandamise taga on üksnes rahanappus. Poleks maksnud palju muuta näiteks filmiplakati koloriiti ja tegevuspaika, nagu on tehtud Soome filmi puhul. Enamiku asjade puhul ei nähtud ilmselt muutmisel mõtet. Jääb viimane küsimus: kuivõrd on „Klassikokkutulek“ siis ikkagi Eesti film? Kas see on eestlaste loomingulise protsessi vili? Või on see lihtsalt end naljaka ja edukana tõestanud filmi lame koopia? Tulud näitavad, et film on vaatajaskonnas edukas. Kahtlane, kas see oleks olnud veelgi edukam laiema mugandamise tulemusena. Mu alguses mainitud tuttavale imponeeris mõte tulevast „Eesti filmist“. Sellest, et tuleb mõne tema lemmiknäitlejaga film, mis erineb Eesti filmitööstuse keskmisest kalduvusest teha kunstilisema ambitsiooniga filme. Olen kindel, et sel hetkel ei olnud ta isegi teadlik, et tegemist on välismaa filmi uusversiooniga. Olen kindel ka selles, et see poleks ta arvamust muutnud. Seega on see pigem olemasoleva filmi mitte lame, vaid geniaalne koopia. Ainus, mis mind morjendab, on sõnum, mille niisuguse filmi edu võib saata kohalikule filmitööstusele. „Klassikokkutulek“ võib küll olla Eestis toodetud kassahitt, aga see ei ole Eesti talendi musternäidis. Vihje sellele, et minimaalselt mugandatud välismaist filmi saadab tohutu edu, võib tuua kaasa tõdemuse, et on turvalisem ja rahaliselt tulusam toetuda võõrastele ideedele, selle asemel et riskida loomeprotsessi käigus oma mõtete filmiks vormimisega. Eestis on suurepäraste ideede ja oskustega andekaid tegijaid. Eesti osalusel valminud filmid „Mandariinid“ ja „Vehkleja“ on leidnud rahvusvahelist tunnustust. Ometi on märgata teatud enesekindluse puudumist. Eesti turu väiksus ja sellest tulenev ressursinappus ei selgita, miks peaksid need olema Soome režissöör ja stsenarist, kes kohandavad „Vehkleja“ Eesti loo kinokõlblikuks. „Klassikokkutuleku“ edu õppetunnina võiks võtta seda, et alati ei ole kõige parem peituda võõramaise loovuse taha. See peaks olema vaid stiimuliks omaenese ideede ja lugude arendamisel. Originaal artikkel: SIIN Tõlgitud lugu ilmus 18.03.2016 Sirbis. Ulrike Rohn Tõlkinud Tristan Priimägi