Doktoritöö: pere terviklik emadushooldustugi sõltub sageli naise enda või üksiku spetsialisti algatusest
Raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja jooksul võib pere vajada mitmeid tervishoiu-, nõustamis- ja tugiteenuseid, kuid Eestis ei moodusta need alati ühtset tervikut. Silja Mets-Oja kaardistas kitsaskohad, et tulevikus ei sõltuks abi saamine naise elukohast, võimalustest keerukas süsteemis orienteeruda või üksiku spetsialisti initsiatiivist.
„Vajalikud emadushooldusteenused peaksid pereni jõudma järjepidevalt ja sujuvalt kogu pereloomiseaja vältel," ütleb Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi värske doktor Silja Mets-Oja. See tähendab selget teenuste teekonda alates raseduse jälgimisest ämmaemanda juures ja sünnitusabist kuni sünnitusjärgse tervisekontrolli ning pere toimetulekut ja vanemlust toetava nõustamiseni. Uuringust aga ilmneb, et tegelikult sõltub vajaliku abi saamine pere enda oskusest süsteem kokku panna või spetsialisti initsiatiivist abi korraldamisel. Eriti selgelt tulevad järjepidevuse kitsaskohad esile sünnitusjärgsel ajal.
Silja Mets-Oja, kes juhib Tervisehariduse keskust Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, uuris doktoritöös emadushooldusteenuste kujunemist tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kokkupuutekohtades ning seda, kuidas mõjutavad teenuste toimimist eri osapoolte kogemused ja koostöö. „Vajadus teemat uurida tulenes sellest, et emadushooldus ei piirdu üksnes tervishoiuteenustega,“ selgitab Mets-Oja. „Naine ja pere võivad vajada nõustamist ka vaimse heaolu ja igapäevaelus toimetuleku jaoks. Kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne on Eestis korraldatud eri süsteemides, sõltub abi järjepidevus nende valdkondade spetsialistide koostööst. Eestis on seda seni vähe uuritud. Me ei tea väga hästi, kuidas süsteemsed muutused, naiste kogemused ja spetsialistide koostöö omavahel seostuvad.“
Teenuste olemasolu ei tähenda nende kättesaadavust
Tulemused näitavad, et emadushoolduse puhul ei ole oluline üksnes vajalike teenuste olemasolu, vaid ka see, kas naisel on võimalik nendeni jõuda ning kas erinevad teenused moodustavad tema jaoks järjepideva terviku. „Maapiirkondades elavate naiste kogemused näitavad, et teenuse olemasolu lähimas linnas ei tähenda alati selle tegelikku kättesaadavust,“ toob Mets-Oja välja murekoha. Näiteks pikk vahemaa sünnitusosakonnani võib naise jaoks tähendada keerulisi valikuid. Üks uuringus osalenud naine kirjeldas, kuidas tal paluti raseduse lõpus vahetult enne sünnitust sõita haiglast tagasi 120 kilomeetri kaugusele koju. Tal oli võimalik jääda linnas elavate tuttavate juurde – laps sündis juba järgmisel päeval.
Abi kättesaadavus mõjutab turvatunnet
Sünnitusosakondade sulgemisega seotud arutelud tõid esile kogukondade valmisoleku emadushooldusteenuste ümberkorraldamises aktiivselt kaasa rääkida. Uuring kohalike elanike seas näitas, et kodulähedane sünnitusabi on oluline nii teenusena kui ka turvatunde, piirkonna elujõulisuse ja riigi kohalolu tunnetamise seisukohast. Seetõttu tuleb teenuste ümberkorraldamisel lisaks kliinilistele ja teenusekorralduslikele näitajatele arvestada ka muudatuste mõjuga kohalikele inimestele tervikuna.
Pere ei peaks ise süsteemi kokku panema
Lisaks piirkondlikule teenuste kättesaadavusele on oluline see, kuidas toimib koostöö olukorras, kus pere vajab korraga tervishoiu-, vaimse tervise või sotsiaalhoolekande tuge. Doktoritööst ilmneb, et tervishoiu ja sotsiaalhoolekande koostöö on praktikas sageli juhtumipõhine ning võib sõltuda konkreetsest spetsialistist – tema varasematest koostöökogemustest, kontaktidest ja valmisolekust teiste spetsialistidega koostööd algatada. Ka teave pere olukorra ja abivajaduse kohta ei liigu tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande spetsialistide vahel alati järjepidevalt. Uuringus osalenud naised tõid esile, et pärast sünnitust vajaksid nad just praktilist ja kodusesse olukorda sobivat tuge, mis aitab neil vastsündinu eest hoolitsemisel end kindlamalt tunda.
„Pere ei peaks abi saamiseks ise süsteemi kokku panema. Teenused peaksid olema katkematud ja tugisüsteemis orienteerumine perele lihtsalt arusaadav. Eriti pärast haiglast koju jõudmist võivad pered vajada praktilist juhendamist, emotsionaalset tuge ja selget teadmist, kelle poole probleemide korral pöörduda,“ selgitab Mets-Oja.
Emadushooldus vajab terviklikumat korraldust
Doktoritöö näitab, et emadushoolduse korraldamisel ei piisa üksikute teenuste olemasolust. Oluline on, et need moodustaksid pere jaoks toimiva terviku. Uuringu tulemused aitavad tuvastada kohti, kus naised ja pered võivad vajaliku abita jääda. „Eesmärk on, et vajalik tugi jõuaks pereni järjepidevalt kogu teekonna vältel rasedusest sünnitusjärgse ajani ning abivajadust märgataks võimalikult vara,“ võtab Mets-Oja kokku uuringu peamise sõnumi.
Doktoritöö kaitsmine
Silja Mets-Oja kaitses doktorikraadi Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis 18. septembril 2026.
Tema doktoritöö teema on „Struktuur ja agentsus emadushooldusteenuste kujundamises: osapoolte kogemused ja koostööpraktika tervishoiu ja sotsiaalhoolekande lõimekohtades“.
Doktoritöö juhendajad on Anu Toots, Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika teenekas professor, Kadi Krinal, Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur ja Ülle Ernits, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli kaasprofessor.
Oponendid on Judit Strömpl, Tartu Ülikooli sotsiaaltöö uuringute kaasprofessor ja Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor.
Tutvu doktoritööga TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Silja Mets-Oja läbis doktorantuuri Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli koostöölepingu alusel. Koostöö võimaldab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolil teha tervishoiuvaldkonna arenguks vajalikku teadustööd.
