Kaja Jakobson - puslede lahendaja ülikooli andmemaailmas

Kaja Jakobsoni töö ei paista alguses silma, kuid ilma selleta jääksid paljud ülikooli arendused lihtsalt ideedeks.

Teadusosakonna analüüsi ja aruandluse talituse juhina paneb ta kokku keerulisi andmepuslesid ning otsib lahendusi, mis oleksid lõppkasutajale võimalikult lihtsad, ent sisuliselt nutikad ja süsteemsed.

Kaja pikk töökogemus andme- ja finantsanalüütiku, õpetaja ja õppealajuhatajana koolis ning neli magistrikraadi annavad talle vajalikud tööriistad strateegiliseks mõtlemiseks, mida arendustöö ülikoolis eeldab.

 

Kaja, oled teadusosakonna analüüsi ja aruandluse talituse juht. Mida see tähendab?

Hindan konstruktiivset kriitikat. See aitab leida paremaid lahendusi.

Minu töö on teadusvaldkonna analüüside ja aruandluse tagamine. Lisaks sellele otsin loodavatele arendustele võimalikult lihtsasti kasutatavaid lahendusi. Mida parema lahenduse lõppkasutajale leian, seda ägedam see minu jaoks on. Samas ei pruugi lahenduse loomine lihtne olla. Süsteeme, kust andmed tulevad, on hästi palju ja igal arendusel on ka oma nüanss, mille peab ära tabama.

Millist osa oma tööst teed kõige parema meelega?

Minu jaoks on kõige nauditavam, kui mõni arendusidee tundub ületamatult raske ja pealtnäha võimatu. Mulle meeldib pingutada, tean, et lahendus peab olema, ja ma leian selle. See sütitab mind. Ma ei saa töös kunagi minna mööda käidud rada. Pean olema teerajaja. Analüütikule on ülikoolis palju põnevaid väljakutseid.

Mulle meeldib mõelda suurelt, näha kuidas iga tegevus on seotud ülikooli strateegiaga. Siiski rõhutan, et ma ei teeks üksi midagi – mu töö eeldab väga palju koostööd.

Kes on sinu lähimad kolleegid?

Kõige rohkem on mul kokkupuutepunkte oma üksuse ja osakonna inimestega. Samas teen arenduste loomisel palju koostööd tugiüksuste töötajatega ja lõppkasutajatega instituutidest. Tänu sellele mõistan nende probleeme, vajadusi ja ootusi. Muus osas on iga projekt erinev. Akadeemilise tegevuse infosüsteemi projekti juhtimisel konsulteerin palju instituutide administratiiv- ja õppejuhtidega, teen koostööd eri osakondadega, nagu kantselei, IT-, personali- ja õppeosakonnaga.

Milliseid raskusi su töös on?

Eks raskusi on ikka, näiteks kui tähtajad lähenevad, kuid inimesed, kelle panust ma vajan, on seotud teiste töödega. Mu töö sõltub paljudest inimestest ja seda klapitada on vahel keeruline.

Mõnikord kipun asju liiga otsekoheselt ütlema ja see maksab mulle kurjalt kätte. Ma hindan konstruktiivset kriitikat, sest see võimaldab paremat tööd teha. Teinekord on kriitikat küll raske taluda, eriti kui olen enda arvates geniaalse lahenduse välja mõelnud ja ideest vaimustuses ning siis ütleb keegi, et minu lahendus ei sobi. Siiski olen kriitika eest alati tänulik, sest lahendus peab töötama.

Mis on su järgmine suur eesmärk?

Viimasel aastal on minu fookus olnud akadeemilise tegevuse infosüsteemi ehk ATIS-e arendusel. ATIS-e algus oli keeruline. Alustan alati küsimusest, milleks seda tehakse. Olin väga kriitiline, sest eesmärk oli minu jaoks ebaselge. Pole võimalik teha midagi olulist või suurt, kui raamid või siht pole paigas. Kui see sai selgeks, siis hakkasin tegema jooniseid: kus andmed paiknevad, kuidas need kätte saada ning mida me nendega teha saame, et lõppkasutaja peaks ise võimalikult vähe sisestama ja et loodav tööriist oleks talle lihtne.

Näen, et ATIS on alles esimene samm selles suunas, mida on võimalik kogutud andmete põhjal teha. Mul on kogu aeg mõttes, et peaksime kasutama ka tehisintellekti abi, sest see aitaks süsteemi lihtsustada, aga samas sisaldab see palju ohte.

Mida sooviksid veel õppida?

Olen elus palju õppinud, mul on neli magistrikraadi: füüsika, ärijuhtimine, infotehnoloogia mitteinformaatikutele ja andmeteadus. Olen 61aastane, ja kindlasti ei jäta ma õppimist pooleli. Järgmine loogiline samm on doktorantuur, kuid ma pole veel viimast sammu teinud.

Mis sind õppima innustab?

Mulle on ühest Ülle Madise artiklist jäänud meelde, et ta tahab iga päev olla iseenda parem väljaanne. Ma mõtlen samamoodi. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tean. Tahaksin teada nii palju rohkem. Mõistan, et meie aeg siin maailmas on piiratud, seepärast mõtlen sageli, mida ma selles elus veel teha tahan.

Pean suutma aega jagada nii töö kui ka pere vahel. Vahel tundub see ületamatult keeruline, sest minu viis last ja 11 lapselast vajavad samuti tähelepanu. Eelkõige saan ma jõu justnimelt nendelt. Olen väga uhke oma laste ja lastelaste üle.

Kelle töövari sooviksid ülikoolis üheks päevaks olla?

Mõne loodusteadlase tööd tahaksin küll lähemalt näha. Samas ei saa ühe päeva jooksul midagi teada. Tahaksin siis juba pikemalt töövari olla, et näha protsessi, kuidas asjad käivad, kuidas midagi päriselt ära tehakse. Kui keegi vaatleb minu tööd ühe päeva jooksul, siis tunduks see talle väga igav.

Kuidas sa tööst puhkad? Mis tegevused annavad tööpäeva õhtuti head energiat, et hommikul taas tööd alustada?

Puhkan eelkõige magades ja ka siis, kui saan suusatamas käia või lugeda. Raamatuid loen žanri mõttes seinast seina, aga „Väikest printsi“ olen lugenud mitu korda. Alati, kui selle ette võtan, loen kaanest kaaneni läbi, see on vaimustav raamat.

Aeg-ajalt käin näitustel. Viimati sain suure elamuse ERM-is pagulaskirjanduse näitusel „Kaotusest laotusesse“, käisin seda lausa kaks korda vaatamas. See oli nii liigutav. Kunstielamused viivad mind täiesti teise reaalsusesse.

Hobi korras annan kodus matemaatika õpiabi tunde – naudin õpetamist, aga tunnen selleks ka moraalset kohustust. Olen küll juba aastaid üldhariduskoolist ära, kuid haridusteemad lähevad mulle endiselt väga korda.

Erilise laengu saan alati laulukoorist. Seal on äge seltskond, aga teen seda ka missioonist, sest üksnes me ise saame hoida oma kultuuri ja kanda edasi selle väärtusi.

Muidugi on puhkus oluline, et püsiks soov tööd teha, kuid aja jooksul olen aru saanud, et motivatsioon sõltub ka inimestest, kes mind tööl ümbritsevad. Teadlikult hoian inimeste ligi, kes toovad minus esile kõige paremad iseloomuomadused. Siis töö lendab ja tulemus on hea ning tahan igal hommikul tööle minna. Minu ülemus ja lähedased kolleegid usuvad minusse – see on mulle oluline, oskan seda hinnata.