Eesti keele õpikute autor Helin Puksand: Kas tehisaru laseb lugemis- ja kirjutamisoskuse kanda ajalukku?
Üha enam kasutatakse tehisaru oma teksti toimetamiseks. Aina enam räägitakse ka vajadusest õpetamine ümber mõtestada ja keskenduda tulevikuoskustele. Mis saab aga traditsioonilistest oskustest, lugemis- ja kirjutamisoskusest? Kas neid on enam üldse vaja?
Tehisarust on saanud meie igapäevane kaaslane: küll pakub ta ideid, parandab õigekirja või sõnastust, tõlgib, tõlgendab andmeid, annab üliõpilastöödele tagasisidet. Ühest küljest teeb tehisaru meie igapäevatööd kiiremaks ja lihtsamaks, kuid samas muudab meid mugavamaks ja võib tekitada mõttelaiskust. Paljudel inimestel on juba tekkinud tunne, et me ei saa enam ilma masina abita hakkama. Tehisaru on tulnud, et jääda, ja see võib teha meid väga sõltuvaks ja ebakindlaks.
Tehisaru arenguga seoses räägitakse üha rohkem vajadusest õpetamine ümber mõtestada ja keskenduda tulevikuoskustele. Sellega seoses tekib aga küsimus, kui tulevikuoskused on kõige olulisemad, siis mis saab traditsioonilistest oskustest, lugemis- ja kirjutamisoskusest. Kas neid on enam üldse vaja?
Kas õigekirjareeglid muutuvad mälestuseks?
Üha enam kasutatakse tehisaru oma teksti toimetamiseks. TLÜ suunistes tehisaru kasutamiseks õppetöös tuuakse välja, et „kui TI rakendust kasutatakse tööriistana enda loodud teksti redigeerimiseks ja/või tõlkimiseks, samuti ideede kogumise etapis, siis pole TI-le viitamine vajalik”. Seega on ka ülikoolilt luba olemas ja tehisaru kasutamisele pole vaja isegi viidata.
Kui igaühel on olemas n-ö isiklik toimetaja, siis tundub, et õigekirja õppimisele pole vaja aega kulutada ning enam ei pöörata tähelepanu sõnade õigekirjale, lauseehitusele ega kirjavahemärkidele. Küll tehisaru kõik vead parandab!
Tõepoolest, kirjutamisraskustega või teise emakeelega õppija jaoks on elu muutunud oluliselt lihtsamaks, sest õigekirjakorrektorid parandavad automaatselt vead ära, tehisaru abil saab ka lauseid ümber sõnastada. Samas muudab see tehnikast sõltuvaks: kui ootamatult tekib olukord, kus tuleb tekst kirjutada tehisaru abita, siis on inimene hädas ja tunneb end ebakindlalt. Samuti tuleb arvestada, et tehisaru kipub eelistama keskpärast keelekasutust, mistõttu isikupärane stiil ja keeleline loovus asenduvad korrektse, kuid igava masinatekstiga.
Kirjutamisoskus ≠ õigekirjaoskus
Kirjutamisoskus ei tähenda pelgalt õigekirja, olulisem pool on mõtete edastamine ja eneseväljendus kirjalikus vormis. Kui varem oli esseede ja referaatide kirjutamine õppetöös tavapärane, siis nüüd on selliste ülesannete kasutamine muutunud mõttetuks, sest me ei tea ega saa kontrollida, kas teksti on koostanud üliõpilane ise või on seda teinud tehisaru.
Nii mõnigi õppejõud väidab, et ta tunneb tehisaruga koostatud teksti või laused ära, kuid ma ei ole selles kindel. Mulle tundub, et tehisaru kirjutatud tekst on sarnane keskmise üliõpilase tekstiga, mistõttu on raske eristada, kas teksti on kirjutanud üliõpilane või tehisaru. Samas on lubatud tehisaruga oma teksti toimetada ja seda me soovitame ka nõrgematel üliõpilastel teha. Kas tulemus on siis üliõpilase loodud tekst või peaks autorsus kuuluma tehisarule?
Kui me enam kirjutamisülesandeid õpetamisel kasutada ei saa, siis üsna pea muutub mõttetuks ka magistritööde tegemine, sest seda kirjutama õpib ainult kirjutades ning seda eesmärki esseede ja referaatide kasutamine õppetöös ka toetas.
Lisaks on tekkinud probleem viitamisega, sest tehisaru pakub ka viiteid, mis on aga sageli hallutsineeritud. Libaviidete kasutamine ei ole aga ainult üliõpilaste probleem. Hiljutine USA teadlaste uuring tõi välja, et 2025. aastal oli neljas suures teadusandmebaasis umbes 147 000 sellist viidet. Seega ei ole tehisaru kasutamine võõras ka õppejõududele ja teadlastele.
Kriitiline lugemine ja mõtlemine muutub üha olulisemaks
Kui kirjutamisoskust on tehisaru sujuvalt üle võtmas, siis lugemisoskust see veel ei asenda. Üha olulisem on kõiki tekste kriitiliselt lugeda, et märgata ebakõlasid ja hallutsinatsioone, mis võivad tehisaru loodud tekstides olla. Selleks on vaja lugemisoskuse arengule koolis veel enam tähelepanu pöörata.
Kui õpilastele õpetatakse peamiselt pikematest tekstidest lühikokkuvõtete tegemist ja keeruliste lausete ümbersõnastamist, võib kriitiline lugemisoskus jääda välja arendamata, lisaks kaob oskus lugeda pikki tekste. Ka meie ülikooli vastne rektor Priit Reiska toob välja, et tehisaru on kasulik abivahend pigem neile, kes on oma hariduse juba saanud ja mõtlemisvõimet arendanud, kuid noored alles peavad mõtlemist arendama ja masin ei tohiks asendada inimese enda kognitiivset pingutust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tehisaru aitab meie igapäevaseid rutiinseid tegevusi optimeerida, kuid seda olulisemaks muutub kriitilise meele arendamine, et tehisarust ei saaks meie vaenlast. Seega tuleb tulevikuoskustega koos arendada nii lugemis-, kirjutamis- kui ka mõtlemisoskust, sest ilma nendeta ei saa me tulevikus hakkama.
Helin Puksand on emakeele ja eriõpetuse dotsent, mitme põhikooli ja gümnaasiumi õpiku autor.
