Tehisaru tuleb ülikooli. Kas ülikool on valmis?

Tehisaru on ülikooli jaoks nagu ootamatult saabunud külaline, kelle kohta keegi täpselt ei tea, kas ta tuleks juhatada auditooriumi, raamatukokku, laborisse või hoopis rektoraadi koosolekule. Ta räägib veenvalt, ehkki vahel õõnsalt, töötab kiiresti, ei väsi öösel ega nädalavahetusel ning lubab aidata peaaegu kõiges. Ent just selles peitubki tema segadust tekitav roll. Tehisaru ei koputa ühe konkreetse ukse taga, vaid on korraga kohal kogu ülikoolis.

See olukord paneb ülikoolid silmitsi probleemiga, mida ei saa lahendada uue tarkvara soetamise või mõne koolituspäevaga. Tehisaru ei ole järjekordne digitaalne tööriist, nagu olid kunagi e-post, Moodle või Zoom, vaid see kõigutab teadmisloome, õpetamise, hindamise ja akadeemilise autoriteedi aluseid.

Kes vastutab tehisaru toel sündinud teksti eest? Kuidas hinnata õppimist, kui see toimub inimese ja masina koostöös? Milliseid andmeid võib ülikool anda väliste teenusepakkujate kätte? Kuidas kaitsta eesti keelt ja kultuuri süsteemides, mis on valdavalt ingliskeelsed, turuloogikast kantud ja sageli suletud?

Siin peitubki suur valikuküsimus

Kas ülikool jääb tehisaru teenuste tarbijaks või püüab kujundada omaenda arusaama sellest, milleks ja kuidas neid võimalusi kasutada? Passiivne tee on mugav. Ostame litsentsid, teeme koolitused ning laseme igal õppejõul ja teadlasel katsetada nii, nagu ta oskab. Ent selline valik ei arenda ülikooli kui tervikut. Ühes instituudis kasutatakse üht süsteemi, teises teist, kolmandas keelatakse need igaks juhuks üldse ära. Tulemuseks on killustatus, kus vastutus hajub ja kogemus ei muutu ühiseks teadmiseks.

Teine tee eeldab, et ülikool sõnastab oma strateegilised põhimõtted, mille alusel tehisaruga suhestuda. See tähendab otsust, et tehisaru rakendamine peab olema seotud ülikooli akadeemilise missiooniga. Ülikool ei pea võistlema tehnoloogiaettevõtetega selles, kes toodab kiirema ja võimsama juturoboti, kuigi alusuuringud on selleski valdkonnas olulised. Ülikooli peamine ülesanne on mõista, milline on tehisaru mõju ühiskonnale, kultuurile ja teadmisloomele ning kuidas selle mõjuga vastutustundlikult toime tulla.

Kõik on nihkes

Õppetöös tähendab see loobumist lihtsast keelamise ja lubamise vastandusest. Keelamine võib pakkuda lühiajalist moraalset rahuldust, kuid harva kasvatab see oskusi. Pime lubamine muudab aga õppimise vähetõhusaks. Seetõttu tuleb keskmesse seada õppimise protsess. Tudeng peab suutma näidata, kuidas ta tehisaruga töötas, milliseid küsimusi esitas, kuidas vastuseid kontrollis, mida muutis, kus eksis, millise osa tööst tegi ta ise ja millise osa jättis masinale. Hindamise raskuspunkt nihkub valmistulemuselt õppimisprotsessi ja kriitilise otsustusvõime hindamisele.

Teadustöös on panused veel suuremad. Tehisaru võib aidata kirjandust läbi töötada, andmeid korrastada, mustandeid toimetada, koodi kirjutada ja hüpoteese sõnastada. Samal ajal võib ta süvendada pealiskaudsust, lörtsida stiili, võimendada vigu ja muuta uurija sõltuvaks keelemudelitest, mille toimimist ta ei mõista. Akadeemilise vabaduse uus mõõde seisneb ligipääsus tööriistadele, aga ka võimes säilitada nende suhtes kriitiline distants.

Väikeriigis nagu Eesti lisandub keele ja kultuuri mõõde. Meil pole põhjust loota, et üleilmsed mudelid õpivad iseenesest piisavalt hästi mõistma meie arhiive, õigusruumi, pedagoogilisi tavasid ja ajaloolisi traumasid. Tehisaru, mis ei taju kohalikku konteksti, võib olla tõhus, kuid mitte tark.

Mida peaks selles olukorras tegema Tallinna Ülikool?

Esiteks tuleks meil julgemalt profileerida end inimese ja tehisaru koostöö ülikoolina. See oleks loomulik jätk ülikooli seniste tugevuste arendamisele. Siht ei peaks olema püüd saada kitsalt tehnoloogiliseks tehisaruülikooliks, vaid mõtestamine, kuidas tehisaru muudab õpetajat, ajakirjanikku, kultuurikorraldajat, ametnikku, loovisikut, teadlast ja kodanikku.

Teiseks ei tohi tehisaru arendamine jääda ülikoolis ajutiste töörühmade ja projektirahastuse meelevalda. Vaja on selget tugiüksust ja tugevat eestvedajat, kellel on mandaat siduda kokku teadus, õppetöö, IT, andmekaitse, taristu ja koostöö ühiskonnaga. Selline üksus peaks olema nähtav ka väljapoole: koht, kuhu pöördub kool, ministeerium, kultuuriasutus või ettevõte, kui ta vajab mõtestatud abi tehisaru kasutamisel.

Kolmandaks tuleks kujundada Tallinna Ülikooli oma tehisarupedagoogika. See võiks põhineda protsessi läbipaistvusel, eneserefleksioonil, erialasel kriitikameelel ja õpetaja professionaalsel otsustusõigusel. Iga õppejõud ei pea leiutama oma reegleid. Ülikool võiks pakkuda ühiseid näidismudeleid, väikeseid praktikalaboreid ja turvalisi katsetuskeskkondi, kus igaüks saab oma aineid tehisaru ajastule vastavaks kujundada.

Neljandaks on vaja läbimõeldud taristut. Me ei pea ehitama hiiglaslikku masinaparki, kuid meil peaks olema võime kasutada avatud mudeleid, hallata tundlikke andmeid turvaliselt, vältida ühe teenusepakkuja lõksu ning teha koostööd Eesti ja Euroopa teadusarvutuse taristutega. See eeldab selget investeeringuplaani.

Ülikoolile kõige olulisem on olla tehisaru küsimuses ühiskondliku mõtestaja rollis. Eesti avalikkus vajab arutelu, mis ei kõigu ängi ja joovastuse vahel. Ülikooli teadlased oskavad näha seoseid eri valdkondade vahel ja olla ühiskonnale hinnatud partner. Me ei anna valmis vastuseid, vaid küsime ka ise, millist eluviisi tehisaru ajastul targaks pidada.