2015. aasta oktoobris õnnestus mul Erasmus+ programmi õppejõuvahetuse raames külastada kümme päeva Mehhikot, põhiliseks sihiks pidada loenguid oma värskematest teadustulemustest.Peamiselt pidasin loenguid ülikoolis nimega Universidad Autonoma Metropolitana (UAM), kuulajateks kraadiõppurid ning õppejõud. Lisaks õnnestus külastada veel kolme ülikooli, neist kaht väljaspool pealinna. UAM-i näol on tegemist Mehhiko ühe tippülikooliga, mis kuulub erinevates edetabelites kindlalt selle riigi esikümnesse (2015. aastal oli UAM Mehhiko neljas). Tegemist on Eesti mõistes suhteliselt noore ülikooliga, sest see asutati alles aastal 1974. Valisin just selle ülikooli eelkõige seetõttu, et seal on mitmeid üldiste topoloogiliste algebrate vallas aktiivselt tegutsevaid matemaatikuid, kellega on mul olnud ka varem mitmeid kontakte. Samuti olin ma seda ülikooli varasemate Mehhiko-visiitide käigus põgusalt külastanud. Loengutel tekkis huvitavaid arutelusid ning uusi ideid uurimistöö jätkamiseks. Samuti õnnestus tutvuda mitmete noorema põlvkonna kraadiõppuritega, kes võiksid lähiaegadel hakata topoloogiliste algebrate vallas aktiivsemalt konverentsidel esinema ja teadusartikleid avaldama. Tudengeid on Mehhikos matemaatika (ja teistel lähedastel erialadel) üsna arvukalt. Sel aastal asus UAM-is esimsel kursusel matemaatikat õppima 95 tudengit. Õppeaasta algab septembri keskel ning lõpeb juuli keskel ja jaguneb trimestriteks. Õppeaasta sisse mahub mitmeid pikemaid vaheaegu (lisaks jõuludele ka lihavõtted). Erinevalt Eestist, kus tudengid õppejõude loengumaterjalide kohta küsimuste esitamiseks eriti sageli ei külasta, olid minu kolleegidel (eelkõige neil, kes õpetavad põhikursusi) kindlad tunnid nädalas tudengite nõustamiseks. Olin korral tunnistajaks juhtumitele, kus vastuvõtuaja alguseks saabusid lausa suuremad rühmad (ligi 20 tudengit korraga) õppejõult küsimusi küsima. Samuti hakkas silma, et kui Eestis on tudengite puhul üsna sage, et eksami- või kontrolltööd kätte saades vaadatakse ainult punktisummat või hinnet, siis seal küsisid mitmed tudengid kõigi ülesannete või vigade kohta selgitusi ning püüdsid kirjeldada, milliseid ideid nemad ülesannete lahendamisel olid kasutanud. Sellist suhtumist ootaks rohkem ka Eesti tudengeilt. Julgen selliseid õpetamisreise soovitada kõigile õppejõududele. Kindlasti on stipendiumi taotlemine ja reisi jaoks õppetöö (ning vahel ka koduse elu) ümberkorraldamine üsna tülikas ning peale reisi tuleb tegeleda erinevate aruannete ja dokumentide täitmisega, kuid kindlasti tasub teises ülikoolis teistsugust õppekorraldust ning ka teistsugust elulaadi näha. Kirjutas Mart Abel