Doktoritöö: Filmid kujundavad seda, kuidas mäletame Teist maailmasõda ja nõukogude repressioone
Eesti, Läti ja Leedu filmid räägivad meie minevikust, kuid kujundavad samal ajal ka seda, kuidas ühiskond olnut mäletab. Uurides nõukogudejärgseid Balti filme 1980. aastate lõpust tänapäevani, selgub Hanna Maria Aunini teadustöös, et Eestis vaadatakse mõnest raskest ajalooteemast mööda.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi värske doktor Hanna Maria Aunin uuris doktoritöös nõukogudejärgseid Balti filme 1980. aastate lõpust tänapäevani, küsides, kuidas kujutatakse neis Teist maailmasõda ja nõukogude minevikku ning mida saab selle põhjal järeldada Eesti, Läti ja Leedu mälukultuuride kohta.
Teadustöös selgub, et Balti filmides domineerivad ohvri- ja vastupanulood, samas kui keerulisemaid teemasid, nagu holokaust ja koostöö natsiokupatsioonivõimudega, käsitletakse märksa harvem.
Domineerivad ohvri- ja vastupanulood
Uurimistöö toob välja, et ohvri- ja vastupanunarratiivid – eelkõige küüditamist ja metsavendlust käsitlevad filmid – on Balti kinodes laialdaselt levinud. Sageli on vägivalda kujutatud neis välise jõuna ja keskmes on nn süütud ohvrid ehk naised ja lapsed. Analüüs näitab ka, kuidas on küüditamismälu ja selle kujutamisviis aja jooksul muutunud.
Varased filmid, nagu 1989. aastal valminud „Äratus“ (Jüri Sillart), käsitlevad massiküüditamistega seotud ajaloolisi keerukusi. Neis on esil kohalikud kollaborandid ja uusmaasaajad ning sündmusi kujutatakse küüditajate vaatenurgast.
Seevastu 21. sajandi filmid, nagu „Risttuules“ (2014, Martti Helde) ja „Melanie kroonikad“ (2016, Viesturs Kairišs), keskenduvad ohvrikogemusele ja üksikisiku traumale. Filmid loovad seose holokausti ja nõukogude massiküüditamise vahel, et muuta küüditamismälu tõsidus arusaadavaks rahvusvahelisele vaatajale ja näidata selle tähtsust Balti riikides. Kuigi eetilises plaanis on sellised võrdlused küsitavad, toob see esile väljakutsed, mis kaasnevad rahvuslike mälestuste tõlkimisega laiemale maailmale.
Ajaloo keerukused, mida välditakse
Balti kinode vahel on ka märkimisväärseid erinevusi: kui Leedu ja Läti filmitegijad on loonud mitmeid dokumentaalfilme ja ka mõningaid mängufilme, mis keskenduvad holokaustile ja kohalike koostööle Saksa okupatsioonivõimudega, siis Eestis puuduvad neid teemasid käsitlevad täispikad mängufilmid peaaegu täielikult.
Samas saab analüüsist järeldada, et paljud filmid kinnitavad dominantseid mälunarratiive, vältides ajalooliste keerukuste käsitlemist.
Filmidel on ajaloo mäletamisel oluline roll
Kultuurimälu uurimisel on film jäänud mõnevõrra tagaplaanile võrreldes elulugude, kirjanduse, kunsti või monumentidega. Hanna Maria Aunini uurimistöö täidab selle lünga, asetades Balti filmid nii kohaliku kui ka rahvusvahelise mälukultuuri konteksti. Uurimistöö näitab, et filmidel on oluline roll, et mitmekesistada mälunarratiive ja tutvustada Balti riikide ajalugu rahvusvahelisele vaatajale. Samas on oluline teadvustada, et filmid peegeldavad ühiskonna arusaamu minevikust, kuid aitavad aktiivselt kujundada seda, mida ja kuidas mäletatakse.
Doktoritöö kaitsmine
Hanna Maria Aunin kaitses doktorikraadi Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis 11. juunil 2026. Tema doktoritöö teema on „Nõukogude-järgsed II maailmasõja ja nõukogude mineviku teemalised Balti filmid: tunnustuse otsimine ja ajaloolised pimekohad“ („Post-Soviet Baltic Films on World War II and the Soviet Past: Seeking Recognition and Challenging Historical Lacunae“).
Doktoritöö juhendajad on Eneken Laanes, Tallinna Ülikooli professor ja Teet Teinemaa, Tallinna Ülikooli vanemteadur.
Oponendid on Violeta Davoliūtė, Vilniuse Ülikooli professor ja Veronika Pehe, Tšehhi Teaduste Akadeemia Lähiajaloo Instituudi teadur.
Doktoritööd saab lugeda TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
