Sonia Sousa: Tehisintellekti tuleb arendada usalduse abil

Sonia Sousa (50) süvenes tehnoloogia usaldamise teemasse ammu enne seda, kui tehisintellektist sai miljonite inimeste igapäevane kaaslane. Nüüd, kui tehisintellekti süsteemid kujundavad otsuseid nii hariduses, tervishoius kui ka poliitikas, on Sonia küsimused muutunud olulisemaks kui kunagi varem.

Sonia Sousa uurimistöö keskmes on inimese ja tehnoloogia suhe – see, kuidas inimesed tehnoloogiat kasutavad, mõistavad ja sellele tähenduse annavad.

Küsimus, mis tekkis varakult

Sousa akadeemiline teekond algas kodumaal Portugalis, kus ta õppis kommunikatsioonitehnoloogiat, ühendades multimeedia,

informaatika ja disaini ajal, kui igapäevaelus alles hakati digitehnoloogiat kasutama. „Juba siis oli tehnoloogia minu jaoks midagi mitmekülgsemat kui pelgalt tööriist ning ma hakkasin uurima, kuidas inimesed tehnoloogiat kogevad ja kuidas see omakorda mõjutab nende käitumist ja otsuseid,“ räägib ta oma karjääritee kujunemisest.

Tema varasem töö keskendus kasutatavusele ehk sellele, kuidas inimesed digikeskkondi kogevad ja neile reageerivad. Juba õpingute ajal uuris ta, kuidas veebikeskkondade visuaalsed lahendused mõjutavad inimeste käitumist ja otsuseid. Teda huvitas, miks inimesed tunnevad end mõnes digikeskkonnas mugavalt ja usaldavad seda, samas kui teised lahendused tekitavad ebakindlust või tõrget.

Portugalis kommunikatsioonitehnoloogiat õppides uuris Sousa 2001. aastal valminud lõputöös „Web3D: three-dimensional models in the World Wide Web”, kuidas mõjutavad kolmemõõtmelised mudelid inimeste kogemust veebikeskkondades. Küsimus seisnes selles, kas interaktiivsem kogemus suurendab inimeste usaldust ja valmisolekut tehnoloogiat kasutada. See huvi inimese ja tehnoloogia suhte vastu on jäänud tema tööd saatma ka edaspidi. 

Tehnoloogia ja ebavõrdsus

Pärast õpinguid otsustas Sousa minna Aafrikasse, et töötada ja panustada kohaliku ülikooli arengusse Cabo Verdes. See kogemus muutis tema vaatenurka. „Inimestel ei olnud seal võimalust kasutada tehnoloogiat,“ meenutab ta. „See pani mind mõistma, kui oluline on, et inimestel oleks ligipääs tehnikale ja sealtkaudu informatsioonile.“ Varem polnud see nurk tema töös esile kerkinud.

Kontrast tehnoloogiliselt arenenud ühiskondade ja arengumaade vahel, kus digitaristu puudub, tõi selgelt esile sügavama probleemi: nii ressursside kui ka võimaluste ebavõrdsuse. Sousa mõistis, et tehnoloogia võib kiirendada õppimist, otsustamist ja arengut, kuid ainult siis, kui inimestel on sellele ligipääs ja nad oskavad seda kasutada.

Nii hakkas Sonia fookus liikuma tehnoloogia ja ühiskonna suhtele ning esile kerkis üks keskne mõiste: usaldus.

Miks on usaldus oluline?

Usalduse määrab Sousa jaoks see, kas tehnoloogia toimib või mitte. „Miks inimesed võtavad tehnoloogia omaks? Miks nad selle vahel tagasi lükkavad? Miks nad seda valesti kasutavad?“ küsib ta. „See on usalduse küsimus.“

Oma teadustöös on ta uurinud, kuidas usaldus kujundab inimeste käitumist alates veebipõhistest õpikeskkondadest kuni sotsiaalmeediaplatvormideni ja nüüd tehisintellektisüsteemideni. Keeruline on tema sõnul nii tehnoloogia arendamine kui ka selle muutmine arusaadavamaks ja inimeste vajadustega paremini kooskõlla viimiseks. „Tehnoloogia peaks toetama inimeste otsuseid, mitte neid asendama,“ ütleb ta.

See tuleb eriti selgelt esile siis, kui vaadata, kuidas valeinfo internetis levib. Digitehnoloogiate instituudis tehtud uuringud, sealhulgas MARTINI projekt, on näidanud, et desinformatsioon ei levi juhuslikult. See võimendub kindlates võrgustikes, kus platvormide algoritmid ja kasutajate enda käitumine suurendavad selle nähtavust. Inimesed kipuvad usaldama infot, mis tundub tuttav või kaasab emotsionaalselt, sageli ilma selle usaldusväärsust kriitiliselt hindamata.

Sousa jaoks on see selge näide, kuidas usaldus päriselt toimib. Küsimus on selles, kui täpne on tehnoloogia, kuidas on info esitatud ja kuidas inimesed seda tõlgendavad. Selle dünaamika mõistmine aitab kujundada digisüsteeme, mis levitavad infot ja toetavad kriitilist mõtlemist ning aitavad eristada usaldusväärset sisu eksitavast.

Teadlane ajast ees

Aastaid ei kuulunud usaldus tehnoloogiauurimise peavoolu teemade hulka. Sousa valis siiski oma suuna ja jäi sellele kindlaks, juhindudes pigem uudishimust kui trendidest. Tagantjärele tundub see otsus ettenägelik. „Ma järgisin oma kirge,“ ütleb ta. „See on isegi ootamatu, et usaldusest on tehnoloogia puhul saanud nii oluline teema.“

Praegu on usaldus tehisintellekti aruteludes üks olulisemaid. Algoritmid mõjutavad nii meditsiinilisi diagnoose kui ka avalikku arvamust ning küsimused, kuidas me tehnoloogiat kasutame ja kui palju sellele toetume, on üha vajalikumad.

Sonia Sousa on teadustöös jõudnud selle arutelu keskmesse. Ta on juhtinud ja panustanud mitmesse rahvusvahelisse projekti, sealhulgas Ameerika Ühendriikide õhujõudude teadusuuringute büroo Air Force Office of Scientific Research rahastatud uurimusse, kus ta on käsitlenud tehnoloogia usaldust mõjutavaid tegureid, sealhulgas eri kultuuride kontekstis. Samuti on ta seotud AI-Mindi projektiga, mille eesmärk on arendada tehisintellektil põhinevaid lahendusi Alzheimeri tõve varajaseks avastamiseks.

Mitmes projektis kordub keskne teema, kuidas leida tasakaal usalduse ja skeptilisuse vahel.

Risk liigselt usaldada

Võib tunduda loomulik, et usaldus tehnoloogia vastu on alati positiivne. Sousa väidab vastupidist. „Liigne usaldus võib vähendada tulemuslikkust,“ selgitab ta. „Kui inimesed toetuvad täielikult tehnoloogiale, lakkavad nad kriitiliselt mõtlemast.“

Samas võib usalduse puudumine olla ka kahjulik ja takistada nende tööriistade kasutamist, mis võiksid otsuste tegemist parandada. Tema sõnul ei ole eesmärk usaldust kaotada, vaid seda tasakaalustada.

Praktikas tähendab see süsteemide kujundamist nii, et need julgustavad kasutajaid mõtlema, küsima ja mõistma, mitte lihtsalt tulemusi vastu võtma. „Tehisintellekt peaks toetama inimeste otsuseid,“ ütleb ta. „Kuid vastutus peab jääma inimesele.“

Vastutustundlik kasutusdisain

Sousa jaoks peitub nende probleemide lahendus nii kasutajate teadlikkuses kui ka paremate süsteemide loomises. „See on nii teadmiste kui ka disaini küsimus.“

Tehnoloogia kujundab käitumist sageli märkamatult. Näiteks mõjutavad sotsiaalmeediaplatvormid seda, mida inimesed näevad, kuidas nad infot tõlgendavad ja isegi seda, kuidas nad end tunnevad. „Kui süsteem on disainitud teatud viisil, hakkavad inimesed vastavalt sellele ka käituma,“ ütleb ta.

Seetõttu räägib ta vastutustundlikust disainist – lähenemisest, mis arvestab lisaks funktsionaalsusele ka tehnoloogia pikaajalist sotsiaalset ja psühholoogilist mõju.

Tema hinnangul tuleks digisüsteeme katsetada ja hinnata sama hoolikalt nagu meditsiinilisi sekkumisi. „Pole võimalik lasta vaktsiini kasutusse ilma katsetamata selle mõju,“ ütleb ta. „Tehnoloogia puhul peaksime mõtlema samamoodi.“

Järgmise põlvkonna õpetamine

Tallinna Ülikoolis toob Sousa need ideed otse õppetöösse. Tema jaoks kuuluvad õpetamine ja teadustöö lahutamatult kokku. Nähtused, mida ta uurib - usaldus, kasutatavus ja inimesekeskne disain -, on samad, mida ta õpetab oma tudengitele. „Mida ma uurimistööst õpin, seda kasutan ka õpetamisel,“ ütleb ta.

Teadlane julgustab tudengeid vaatama tehnilistest lahendustest kaugemale ja mõtlema, mis saab siis, kui inimesed hakkavad neid kasutama. Tema hinnangul on kõige edukamad need tudengid, kes lisaks tehnilistele oskustele on uudishimulikud selle suhtes, kuidas tehnoloogia inimesi mõjutab. „Nad peavad mõistma, et tehnoloogia üksi ei loo väärtust,“ selgitab ta. „Oluline on inimese ja tehnoloogia koosmõju.“

Teekond DTI-sse

Sousa teekond Tallinnasse oli osaliselt juhuslik. Doktoriõpingute ajal tekkinud kontakt tõi ta suvekooli Eestisse ja hiljem järeldoktorantuuri. Eestisse jäämine oli aga teadlik otsus. „Mulle meeldib siinne keskkond,“ ütleb ta. „Ma tunnen end siin hästi.“

Digitehnoloogiate instituudis leidis Sonia teaduskultuuri, mis ühtib tema väärtustega, eriti osas, mis puudutab keskendumist innovatsioonile inimese ja tehnoloogia kokkupuutepunktis. „Just sellega olen ma algusest peale tegelenud,“ ütleb ta ja on rõõmus, et saab seda teed jätkata.

Vaiksed hetked ja süvenemine

Akadeemilisest elust väljaspool eelistab Sousa lihtsust. „Ma olen pereinimene,“ ütleb ta. „Ja mulle meeldivad vaiksed kohad.“ Näiteks jalutab ta meelsasti looduses, veedab aega väiksemates kogukondades ja käib muuseumides. Eestis käib ta sageli Nõmmel ja Pirital, ka Portugalis naudib ta mere ääres jalutamist.

Need vaiksed hetked on tema sõnul olulised tasakaalu hoidmisel. „Mulle meeldib olla oma mõtetega,“ ütleb ta. Võib-olla ei ole juhus, et inimene, kes uurib usaldust kui tasakaalu ja kaalutletud otsustamise küsimust, leiab selgust just vaikuses.

Tulevik, mida kujundavad valikud

Tehisintellekti areng jätkub, kuid Sousa usub, et kõige olulisemad küsimused selles valdkonnas ei ole tehnilised, vaid inimlikud. Kuidas kujundada süsteeme, mis toetavad, mitte ei kontrolli otsuseid? Kuidas tagada, et tehnoloogia tugevdab, mitte ei vähenda inimese tegutsemisvõimet?

Need ei ole lihtsad küsimused, kuid Sousa jaoks on need õiged küsimused, sest lõpuks määrab tehnoloogia tuleviku see, kas ja kuidas otsustavad inimesed seda kasutada.