Annely Adermann

algõpetus ja haridusnõunik, 2000

Lapsepõlv ja koolitee

Mu vanemad on pärit Pärnumaalt. Isa Kilingi-Nõmmest ja ema Tõhelast ning minu kodulinnaks sai Pärnu. Suurem osa suguvõsast elab siiani seal ning perekondlikud kokkusaamised on alati olnud elavad ja rõõmsad – lauldakse, tantsitakse ja mängitakse pilli ning räägitakse pikalt nii igapäevaelust kui ka varasematest aegadest. Eks tänu ühtehoidvale suguseltsile möödus ka lapsepõlv lõbusalt ja põnevalt ning tundus justkui lõputu seiklusena. Sellest ajast on mul soov hoida lähedasi, oskus rõõmustada lihtsate asjade üle ja leida lahendusi ka keerulistes olukordades.

Meie perre kuulusid ema Laili, isa Ivar, mina ja minust kolm aastat noorem vend Andres. Elasime Pärnus Raekülas Riia maantee ääres vanas puumajas, mille asemel on nüüd tankla. Lapse jaoks oli see tõeline paradiis. Jõgi ja meri olid lähedal ning õuesõpru jätkus. Kuna lasteaiakohti ei olnud piisavalt, olime vennaga palju kodus ja õppisime varakult ise hakkama saama. Majas polnud kanalisatsiooni, vett tuli tuua kaevust ja poes käimine kuulus igapäevaste toimetuste hulka. Palju aega veetsime ka juuksurist ema töö juures Pärnu Autobaasis. Seal sai joonistada, mängida ja raamatuid lugeda ning kõrvalt täiskasvanute jutuajamisi kuulata. Lugema õppisin neljaselt ja raamatutest sai kiiresti minu maailm. Kodust võtsin kaasa töökuse, kohusetunde ja uudishimu. Emalt olen saanud esinemisjulguse, muusikapisiku ja hoolivuse, isalt kunstiande, huvi ilmaelu vastu ning liikumisharjumuse.

Kogu kooliaeg möödus Lydia Koidula nimelises Pärnu II Keskkoolis. Õppisin hästi ja osalesin aktiivselt koolielus. Laulsin kooris, tantsisin rahvatantsu, käisin näiteringis ja kunstikoolis ning osalesin olümpiaadidel. Lõpetasin keskkooli hõbemedaliga. Minu esimene õpetaja Aime Künnapas jättis väga tugeva jälje. Tänu temale tean, et algklasside õpetaja roll on ülitähtis, sest just esimene õpetaja annab lapsele ellu kaasa eneseusu ja väärikuse.

Ülikooliõpingud

Keskkooli lõpetades oli mul mitu mõtet, kuid mitte midagi päris kindlat. Kuna olin lahtise peaga ja hinded väga head, soovitas kooli huvijuht minna juurat õppima. Mina proovisin hoopis vastassuunda, kõigepealt lavakunstikateedrisse ja seejärel Eesti Kunstiakadeemiasse. Näitlejaks mind ei valitud ja EKAs jätsin eksamid ise pooleli, sest tundsin, et joonestamises ei olnud ma piisavalt tugev. 

See otsing viis mind lõpuks erialani, mis sobis minu loomusega. Algklasside õpetaja töö tundus paljutähendav ning Tallinna Pedagoogikaülikool tundus selleks õige koht.

Algõpetuse eriala oli laiapõhjaline ja ühendas aineteadmised pedagoogikaga. Sain üsna kiiresti aru, et see sobib mulle, sest olin juba kooliajal mitmekülgsete huvidega, harjunud esinema, üritusi korraldama ja inimestega suhtlema. 

Sisseastumiseksameid oli mitu ja eri päevadel. Ööbisime Pärnu maantee ühiselamus, mis asus praeguse MUBA kohal. 1992. aasta suveilmad olid soojad ja praegusesse Terra majja eksamile tulles oli õhk korraga nii kuumusest uimane kui ka pingest ärev. Sajad noored sagisid ringi ja uurisid seinale riputatud eksamitulemusi. Eraldi toimusid muusika- ja kunstikatsed. Lauluoskust ja rütmitaju kontrolliti Viru ringi kõrval asunud väikeses majas Karl Kardna juures. Kunstikatsetel tuli Hans Gabrali juhendamisel joonistada natüürmort.

Õhkkond ja aeg

Õhkkond oli tulvil noore Eesti riigi ettevõtlikkust ja usku, et kõik on võimalik. Tudengid olid avatud ja aktiivsed ning õppimise kõrval elati vilgast seltsielu. Ülikoolis oli noortel palju energiat ja tegutsemistahet. Kindlasti mõjutas aeg ka hariduse sisu. Kuna toona oli palju katsetamisruumi, muudeti õppekavu, loodi lisaaineid ja prooviti eri praktikavorme ning tudengi ja õppejõu suhe muutus vabamaks. Õpingute jooksul toimus ka tehnoloogiline murrang. Kui alustades kasutati vihikuid, lüümikuid ja matrikleid, siis lõpetamise ajaks olid juba arvutid ja mobiiltelefonid.

Sellises keskkonnas kujunes välja ka meie kursuse eriline side. Kursuse vaim sünnib seltskonna ühisest maailmavaatest ja hingamisest ning annab õppimisele hindamatu lisaväärtuse. Meie tasuta ja tasuline kursus sulandusid juba esimestest päevadest suurepäraselt kokku. Neidude seas moodustasid viiendiku noormehed. Tõtt-öelda vaimustaski esmajoones see, kui tihe oli tarkade, andekate ja omapäraste inimeste kontsentratsioon. Nüüdseks on pea pooled kursusekaaslased seotud haridusvaldkonnaga, mitmed on vahepeal proovinud ka muid ameteid ja seejärel taas kooli naasnud. Suhtleme siiani ja meenutame sageli ülikooliaega. Meie kursuse juhendajad olid Mare Müürsepp ja 1992. aasta sügisel ülikoolis tööd alustanud Tõnu Ploompuu.

Õppetöö 

Õpingud kestsid viis aastat, millest esimesed kaks olid eriti intensiivsed. Eksamisessioonid toimusid talvel ja kevadel ning teadmised pandi põhjalikult proovile, nii et osa tudengeid langes õpingute käigus välja. Õppisime eesti keelt ja kirjandust, matemaatikat, geograafiat, pedagoogikat, psühholoogiat, anatoomiat ja mitut muud ainet. Õppekavas olid ka muusika ja käsitöö ning kõik pidid õppima klaverit ja plokkflööti, et õpetajana vajaduse korral laule saata. Loengud toimusid nii Viru ringi ääres väikeses majas kui ka Narva maantee peamajas, nii et mõnikord tuli kiiresti ühest hoonest teise liikuda. Peale loengute toimusid suvepraktikad ja hiljem koolipraktika, kus sai nii tunde vaadelda kui ka ise õpetada.

Meil oli õnn õppida nn Pätsu-aegsete õppejõudude käe all, kes olid suured isiksused ja suhtusid oma erialasse kirega, mis sütitas ka tudengeid. Väga värvikad tegijad. Näiteks paljude geograafiaõpikute autor Osvald Nilson Arbavere suvepraktikal metsas, šiki kerge mantli ja stiilse peakattega, labidas kaenla all, otsimas kohta, kuhu kaevata auk muldade eri kihtide määramiseks. Bioloogia õppejõud Evi Prikk emotsionaalselt jutustamas lugusid oma kodustatud ämblikust ja juhendamas varahommikusi linnuvaatlusi Kadrioru pargis.

Väga haaravad olid Mare Müürsepa lastekirjanduse loengud, kus tuli mõelda tavapärasest raamistikust välja. Semiootika ja kultuuriloo loengutes sidus Maria Tilk oskuslikult ajaloo ning tänapäeva. Hea eesti keele kooli saime Sven Maansolt ning psühholoogiat õpetanud Ilmar Ebber kordas sageli, et kõrgenenud enesehinnangu taga peitub alaväärsuskompleks.Meelde on jäänud ka legendaarne Lembit Andresen ning nõudliku, kuid humoorika Tõnu Ploompuu taime- ja putukapraktikad. Klaveriõpetaja Malle Nilsoni kuulus lause oli, et heliredelit tuleb harjutada nii kaua, kuni see puhtalt välja tuleb – kas või üle tema laiba! Hans Gabral juhendas kunstiõpetuse praktilisi töid, Reet Ruga selgitas matemaatikat oma muhedas konkreetsuses ning Mare Pork pakkus põneva psühholoogiakäsitluse. 

Juba ülikooli alguses sattusin tööle Eesti Televisiooni, kus juhtisin noortesaateid. Õnneks ei olnud teletöö maht väga suur ning see sobitus õpingutega hästi. Ka minu lõputöö oli seotud televisiooni osaga laste ja noorte elus.

Pedagoogiline haridus andis mulle hea suhtlus- ja esinemisoskuse, laia silmaringi ning julguse otsustada ja vastutada. Sinna juurde võime kiirelt infot haarata, analüüsida ja tegutseda. Sellest kõigest on olnud palju kasu ka telesaatejuhi ja reporterina.

Tudengielu

Tudengielu keskus oli Pärnu maantee 59 ühiselamu, kus kohtusid eri erialade üliõpilased ja sündmusterohke elu pulbitses ööpäev läbi. Meie toas number 311 käis pidevalt külalisi ja meil oli isegi oma külalisteraamat. Samal korrusel elas näiteks kloun Piip ehk Haide Männamäe, kes käis mõnikord meie toas klaverit harjutamas. Ühiselamus liikusid ringi ka Jüri Muttika, Tanel Saar, Meelis Pai, Eero Reinu ja Anu Välba. Just seal sündisid paljud tutvused, mis on püsinud siiani, sealhulgas mari rahvusest üliõpilastega, kes seniajani tegutsevad Eestis.

Üks meeldejäävamaid hetki oli esinemine legendaarsel isetegevusüritusel PEDA FOLK, mille jaoks lõime oma ansambli ja repertuaari. Etteaste peamaja aulas, mis oli kaasa huilgavaid noori puupüsti täis, võttis hästi kokku tollase tudengielu vaimu. Koos tegemises oli loovust, ettevõtlikkust ja rõõmu.

Lõpetamine ja tagasivaade

Lõpetasin rõõmsa ja rahulolevana, seoses lapseootusega plaanitust veidi hiljem, ning kindlana, et need aastad olid nii tööalases kui ka isiklikus plaanis suur investeering tulevikku. Ülikooliaeg andis palju nii teadmiste kui ka elukogemuste mõttes. Lõpetamise hetkel olin valmis õpetajana tööle asuma, kuid elu tegi omad pöörded ning jätkasin hoopis nii ETV ja TV3 kaamera ees kui ka taga.

Pedagoogilisest haridusest on olnud palju kasu. See andis hea suhtlus- ja esinemisoskuse, laia silmaringi ning julguse otsustada, vastutada ja viia alustatu lõpule. Ülikool õpetas nägema suurt pilti, mõtlema oma peaga ja pidevalt arenema. Sama tähtis on sõpruskond ja inspireerivad inimesed, kes nende aastate jooksul ellu ilmusid.

Kuigi lõpetamisest on möödas aastaid, tundub ülikooli vaim endiselt sama ärgas. Tähtis on hariduse kvaliteedi hoidmine, ülikooli areng ja rahvusvaheliste suhete tugevdamine. Hea on näha, et paljude õppejõudude ja vilistlaste teadmisi-kogemusi hinnatakse kõrgelt. Ülikooliaastad langevad sageli elu kõige helgemasse aega. Seepärast tundub see periood hiljemgi soe ja eriline ning endisi õppejõude või kursusekaaslasi kohates tuleb too tunne tagasi. On rõõm näha, et Tallinna Ülikool teeb vilistlaste ühendamiseks teadlikku tööd.

Tallinna Ülikool on mõjutanud otseselt minu valikuid ja elu. Olen selle eest tänulik ja uhke.