Birgy Lorenz

infoühiskonna tehnoloogiad PhD, 2017

Lapsepõlv ja koolitee

Olen kolmandat põlve tallinlane. Elasime vanaisa ja vanaema eramajas, mis sai nõukaajal kõige kaunima hoone auhinna, on siiani alles ning minu praegune kodu. Peres hinnati haritust, lugemust, ausust, oskust oma kätega asju teha ja lubaduste pidamist. Kooliajal olid mu lemmikained filosoofia, kunstiajalugu ja kunst üldse, informaatika, mingil määral kirjandus. Mulle meeldis probleeme lahendada, korraldada ning oma elu, tööd ja õppimist puudutavaid otsuseid ise teha. Kuna Õismäe koolis oli palju õpilasi ja tekkis ka vajadus enda eest seista, kasvatas see kogemus kindlasti selgroogu, vastuseisu ebaõiglusele ning edasiliikumist ka siis, kui on raske.

Tee õppimiseni

Edasi õppima minek oligi pea ainuke normaalne valik, kui ei tahtnud minna sekretäriks või modelliks. Olid üheksakümnendad ja tekkis igasuguseid viise, kuidas raha teenida, ent olen alati pidanud haridust võtmeks, millega inimene saab ise oma saatuse üle otsustada. Astusin ülikooli 1997. aastal ja lõpetanud olen TLÜ kolm korda: 2003 kunsti ja joonestusõpetaja, BA; 2005 multimeedium ja õpisüsteemid, Msc; 2017 infoühiskonna tehnoloogiad, PhD.

Kunsti õppimise ajal võtsin valikainena informaatika instituudist juurde informaatika. Selle vastu tekkis huvi Eestis ise võrgupidusid ehk arvutimängurite üritusi korraldades. Oli loogiline, et IT-üritusi korraldades peaks ka endal olema sobiv taust. Magistriõppesse astusin huviga IT-valdkonna vastu tänu professor Mart Laanperele, kes oli BA astmes mu ühe seminaritöö juhendaja. TLÜ puhul on vahva, et ka tavalise õppurina võetakse sind kui võrdväärset partnerit, kelle arvamusega arvestatakse ja kes võib kaasa rääkida, isegi vaielda, kui sinu meelest ei ole asjad nii, nagu välja paistavad. Doktoriõppesse kandideerisin kaks korda. Esimene kord kandideerisin kasvatusteaduskonda õpimängude teemal. Kuid seal leiti, et ma pole doktoriõppeks veel piisavalt küps. Paari aasta pärast sai digitehnoloogiate doktoriõppe programmis minu huviteemaks „Küberturvalisus, õppijad ja neid toetavad täiskasvanud“, millega tegelen osaliselt veel praegugi.

Õhkkond

Tallinna Ülikoolis on olnud alati toetav ja soe õhkkond. Inimestel polnud palju ressursse, aga neil olid ideed, kutsumus ja nutikus. Sellega saab palju ära teha. See on kool, kus usutakse oma õppijatesse ja antakse neile võimalus, kui nad ise soovivad seda võtta.

Kõige enam on meelde jäänud need, kes olid ise asjas kaelani sees ehk nad polnud tegelikult enam õpetajad, vaid näitasid lihtsalt seda elu, mida nemad ise elasid – tegevkunstnikud, raamatute autorid, tegevteadlased, aktiivsed Eesti elu parendajad, filosoofid. Kunstiõpingute ajast meenuvad Urmas Viik, Sofi Aršas, Anu Tuulmets, Rene Aua jt. Magistri- ja doktoriõppes liitusid uued inimesed, nagu Inga Petuhhov, Hans Põldoja, Mart Laanpere, Andres Luure, Peeter Normak, Andrus Rinde, Kaido Kikkas, Jaagup Kippar jne. Praegu on nad kõik pigem kolleegid, kellel on igaühel oma vanker vedada.

Kuna töötasin sellel ajal juba õpetaja ja õppejõuna, siis võtsin õppimist ka teisiti kui tavaline tudeng. Oli õppejõude, kelle tunnis polnud ruumi sahkerdamisele, vaid tuli päriselt endale asi selgeks teha ja selle eest vastutus võtta. Näiteks lugesime rühmas filosoof Andres Luurega Hans Christian Anderseni jõuluteemalist muinasjuttu. Jõudsime pärast kolme tundi analüüsimist lugeda kolm lauset ja ka siis ei saanud aru, millest muinaslugu tegelikult räägib. Sellist aega nüüdses koolielus ilmselt enam pole.

Viis aastat kestnud bakalaureuseõppe jooksul käisin kolm korda õpetajapraktikal, millest osa oli ka vaatluspraktikaid. Esimene praktika toimus Tallinna Kunstigümnaasiumis, teine ja kolmas Pelgulinna Gümnaasiumis.

Tudengielu

Kuna olin ülikooliajal juba üldhariduskoolis tööl, siis polnud kuigi kasulik vaba tudengielu elada – see oleks pälvinud õpilaste tähelepanu. Loengute vahel käisime näiteks TLÜ kohvikus, kus meie lemmikud olid kartulisalat ja kohupiimaga tehtud juubelitort. Kui saime retsepti teada, hakkasin seda ka ise kodus valmistama.

Meenub üks naljalugu seoses sellega, et kooliajal kirjutasime kursusekaaslasega ka Nelli Teataja jaoks lugusid. Kord tegin loo tulnukatest, kes maandusid TLÜ kunstimaja kunstiajaloo klassi, ja sellest, et akna taha oli peidetud tank. See tekitas paljudes huvi, kus need põnevad asjad TLÜs siis tegelikult on. Seda käidi siis ka uurimas, mis võis kantseleile üsna tüütu olla. Kuna kirjutasime varjunimede all, siis ei saanud keegi teada, kust algmaterjal pärineb. Tegelikkuses oli aga nii, et kus suitsu, seal tuld. Kunstiajaloo klassis oli üleval näitus paberist kosmoselaevade 3D makettidest, sest see oli üks skulptuuritunni ülesanne. Ka „tank“ oli akna taga, sest tol ajal oli kohustuslik aine sõjandus ja igal koolil pidi olema oma soomussõiduk. Ju ei osatud Eesti ajal sellega midagi ette võtta, seega oli see peidetud maja taha hoovi.

Kursusekaaslased olid juba õpingute ajal isiksused, kellel on maailmale palju anda. Enam olen suhelnud nendega, kellega on ühiseid seltsitegevusi, näiteks Eesti informaatikaõpetajad või küberkaitse teadlikkuse parandamine. Korraldan oma aias IT-grilli, kuhu on kutsutud kõik tähtsad tegelased, kes nügivad Eesti haridusmaastikku IT-alal ja vahel ka muid valdkondi. Bakalaureuseõppes oli mitu üritust, kus sai pikemalt ninapidi koos olla, nagu kunstilaagrid Käärikul või ühine laevareis kalapaadiga Gotlandile. Magistri- ja doktoriõppes oli suhtlus seotud pigem töö või teadusega, tooni andsid konverentsid ja suvekoolid.

Tagasivaade ülikooliajale

Tallinna Ülikoolist saadud hariduse kvaliteet on väga hea. Kõike õpitut ja praktilisi kogemusi olen kasutanud oma õpetamise ja teadustöö praktikas ning projektide kirjutamisel. Mul on siin head kolleegid, kellel jagub visadust ja huvi Eesti haridust edasi vedada ja ma hindan neid kõrgelt.

Soovitan võtta vastutus oma elu eest – ära oota, et keegi teine sinu eest otsustab. Ole sina ise – ka siis, kui maailm ootab teistsugust. Ole tänulik teistele kaasteelistele, sest ainult tänu neile saad sina oma missiooni ellu viia.

On väga hea, et on olemas Tallinna Ülikool – inimestelt inimestele.