Evi Tamm

Tallinna Pedagoogiline Seminar, 1946

Lapsepõlv ja koolitee

Ma sündisin Tudulinnas. Eesti ajal oli see väga elav ja kultuuririkas küla. Seal tegutsesid mitmesugused seltsid, laulukoorid ja isegi puhkpilliorkester. Peeti pidusid ja pühitseti tähtpäevi ning külaelu oli üldiselt väga aktiivne. Kooli läksime tol ajal kaheksa-aastaselt.

Kui mina kooli läksin, oskasin juba lugeda ja esimestes tundides ei olnud mul kuigi palju teha. Mul oli sageli igav ning vahel pandi mind selle eest ka nurka seisma.

Tagantjärele mõeldes oli õpetajaks saamise tunne minus olemas juba väga varakult. Mäletan, et olin umbes viie või kuue aastane ja seisin kodus suure peegli ees, vehkisin kätega ja juhatasin kujuteldavat koori. Mängisin õpetajat. Mu ema oli väikese neljaklassilise kooli juhataja ja meie korter oli samas majas. Käisin tihti tundide ajal klassi vaatamas. Ema saatis mind küll kiiresti ukse taha tagasi, kuid mulle meeldis seda koolielu jälgida. Nii oli õpetajaks saamise tunne minus juba lapsena olemas.

Tee õppimiseni

Pärast kuuenda klassi lõpetamist läksin õppima Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi. Sisseastumiseks tuli teha eksamid ajaloos, eesti keeles ja matemaatikas. Mul oli hea lõputunnistus ja sain kooli sisse. Seal valitses väga range kord. Meil oli koolivorm: kandsime sinist kleiti, musta põlle ja valgeid kraesid. Õpetajaid tervitati reveransiga, mitte lihtsalt kummardusega. Kui hakkasin kooli lõpetama, nägin ajalehes kuulutust, et Tartu Õpetajate Seminar otsib õpilasi. See tundus õige tee poolele meie klassist, kes kõik läksid sinna eksamitele.

Katsed olid üsna omapärased. Ühes katses pandi meid saalis liikuma ja klaveril mängiti erinevat muusikat. Me pidime muusika järgi kord marssima, kord hüppama ning õpetajad jälgisid, kuidas igaüks reageerib. Teises katses pandi proovile tähelepanu. Meile loeti juttu ette ja samal ajal mängis muusika. Hiljem pidime kirja panema, mida olime kuulnud. Oli ka katse, kus pidime vaatama lauale pandud esemeid ja hiljem meenutama, mida seal nägime. Alles pärast neid katseid tulid tavapärased eksamid eesti keeles, matemaatikas ja ajaloos.

Sõjaaeg ja teekond Tallinna 

Õppisin Tartus Õpetajate Seminaris, kuid sõda katkestas õppetöö. Kui lahingud linnale lähenesid, saadeti meid kevadel lihtsalt laiali. Mõne aja pärast kuulsin, et Tallinnas tegutseb samuti õpetajate seminar. Otsustasin sinna minna, sest kodukandist sai rongiga Tallinna sõita. Kõigepealt sõitsime Avinurmest kitsarööpmelise raudteega Sondasse. Sealt läksime edasi rongiga Tallinna. Teekond kujunes tõeliseks seikluseks: sõitsin koos ühe klassiõega, rahvast oli meeletult ja pileteid ei jagatud. Lõpuks trügisime lihtsalt rongi. Raudteemiilits pidas meid kinni ja viis meid oma vagunisse. Vene keelt oskasime vaid mõne sõna, aga ütlesime, et sõidame Tallinna ja läheme kooli. Õnneks lasti meid lõpuks vabaks.

Tallinnasse jõudes tõsteti meid Ülemistel rongilt maha. Meil olid suured kompsud ja linn oli täiesti tundmatu. Läksime esimesse ettejuhtuvasse majja, koputasime uksele ja küsisime, kas saaksime oma asjad mõneks ajaks sinna jätta. Inimesed olid lahked ja lubasid. Alles siis hakkasime uurima, kuidas edasi linna poole liikuda.

Mul oli suur õnn, et Tallinnas oli koht, kuhu minna. Elasin Toomari perekonna juures. Härra Toomar oli Eesti ajal tuntud merendusega seotud ettevõtja ja laevaühisuse juht. Ta oli pärit samast kandist nagu meie pere, mistõttu olime nende perega juba varem tuttavad. Kui ma Tallinna õppima tulin, elas majas proua Toomar. Ta oli väga haritud ja kultuurihuviline ning võttis mind oma majja elama. Elasin härra Toomari endises kabinetis. Tuba oli suur, seinad raamatuid täis ja seal oli ka klaver.

Õppetöö Tallinna Õpetajate Seminaris

Õppimine oli väga intensiivne. Meie kursus pidi tegema sisuliselt kahe aasta töö ühe aastaga. Loengud toimusid tavaliselt pärastlõunati kella kahest seitsmeni. Samas majas tegutses ka harjutuskool, kus käisime tunde kuulamas ja hiljem ise tunde andmas. Iga tunni jaoks tuli teha põhjalik tunnikonspekt ja arutada see õpetajaga läbi. Alles siis võis klassi ette minna.

Meil oli mitu head õpetajat. Meelde on jäänud näiteks joonistusõpetaja Aleksander Ridali, kes tegeles aktiivselt kunstiga ja kelle tunnid olid väga huvitavad. Muusikaõpetus oli samuti tähtsal kohal. Koorijuhtimise praktikat tegime helilooja ja koorijuhi Riho Pätsi juures.

Tudengielu

See oli üsna raske aeg. Me saime stipendiumi kakssada rubla kuus ja sellest ei jätkunud kuigi kauaks, olime sageli näljas. Peale õppimise pidime hommikupoolikuti käima linnas varemeid koristamas, Tallinn oli ju sõjas tugevalt kannatada saanud. Sellest hoolimata oli meil suur huvi kultuuri vastu. Kui tunnid õhtul lõppesid, jooksime sageli teatrisse või kontserdile. Pilet tuli osta samast stipendiumirahast, kuid selle pealt me kokku ei hoidnud.

Meil oli väga tugev sõpruskond. Neli tüdrukut, kes käisid Nõmmelt, said hüüdnimeks Nõmme nelikud. Sõitsime iga päev rongiga kooli ja tagasi. Sageli pidime pärast tunde jooksma, et viimase rongi peale jõuda. Koos õppisime, käisime teatris ja toetasime rasketel aegadel üksteist.

Üks meelde jäänud lugu

Mul juhtus pärast lõpetamist selline lugu, et rongis varastati minu käekott ära. Tol ajal liikus rongides palju pisivargaid. Kotis oli muu hulgas ka minu koolitunnistus. Varas oli koti rongiaknast välja visanud, sest seal ei olnud raha ega midagi väärtuslikku. Õnneks leidis keegi selle koti üles ja märkas tunnistust. Selle järgi hakati otsima, kelle dokument see on. Nii jõudis tunnistus lõpuks ringiga tagasi minu kätte ja see on mul siiani alles.

Lõpetamine ja õpetajatöö algus

See oli raske aeg, kuid samas väga õpetlik. Õppisime palju ja pidime kiiresti iseseisvaks saama. Õpetajatest oli suur puudus ja pärast lõpetamist suunati meid kohe tööle. Mind suunati tööle Jõgeva keskkooli, kus töötasin õpetajana ühe aasta. See aeg oli üsna keeruline. Koduga oli vähe sidet ja palk oli väike. Kui avanes võimalus, pöördusin Tartu haridusosakonda ja palusin end kodukandile lähemale suunata. Pärast seda sain töötada kodule lähemal ja elu muutus palju kergemaks.

See kogemus kinnitas mulle, et õpetajaks olemise tunne peab inimeses sees olema. Kui seda ei ole, võib küll õpetada, kuid õpilastega kontakti ei teki. Minu jaoks oli õpetajaks saamine loomulik tee. Kõige tähtsam on õppimistahe ja uudishimu.

Soovin Tallinna Ülikoolile, et sealt tuleksid õpetajad, kes on head ja hoolivad ning oma töös pädevad. Et nad annaksid noortele teadmisi ja oskusi ning teeksid oma tööd südamega.