Getter Oper

politoloogia, 2012 ma

Lapsepõlv ja koolitee

Olen pärit Ida-Virumaalt ja mäletan väga hästi oma lapsepõlve – siiani on eri elupiltidega seoses meeles kohad, lõhnad, detailid. Olin laps, kes ronis puude otsas ja tegi igasugu trikke, ent samal ajal ka luges palju. Meie peres oli üks põhimõtteid see, et igaüks peab ise oma asjadega hakkama saama.

Kohtla-Järvele gümnaasiumi minnes käisin iga nädal mitu korda raamatukogus. Koolis lõin aktiivselt kaasa ürituste korraldamisel, laulukooris, näiteringis, klassidevahelistes võistlustes. Peale selle õppisin Jõhvis ja eesmärgiga iseseisvat elu elada ka Noarootsi Gümnaasiumis.

Tee õppimiseni

Kodus väärtustati haridust ja ülikooli minek oli täiesti loogiline samm. Teadsin varakult, et mind huvitab kõik, mis puudutab riigiteadust, politoloogiat, ajakirjandust, meediat ja kommunikatsiooni. Ma pole kunagi kuulunud mõne erakonna noortekogusse, ent kui Eesti hakkas Euroopa Liitu astuma, aitasin vabatahtlikuna kampaaniat korraldada. Mind on alati huvitanud, mis maailmas toimub. See kõik viis lõpuks Tallinna Ülikooli haldusjuhtimise erialani ja omakorda edasi magistrantuuri ning doktorantuuri.

Astusin Tallinn Ülikooli aasta pärast selle loomist ehk 2006. aastal. Haldusjuhtimisse kandideeris siis üle 700 inimese, sisse sai 133 ning tasuta kohtadele pääses 33, mina nende seas.

Õppetöö

Õpiajast meenuvad rohked seminarid ja iseseisev töö, samuti õppejõudude pakutud võimalused võtta osa erinevatest projektidest või uurimistöödest. Oli ka kõrgkoolidevahelist suhtlust, näiteks riigiteaduste ümarlaud tõi kokku Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhid, samuti EBSi tudengid.

Magistritöö kirjutasin erakondade sisedemokraatia hindamisest Reformierakonna näitel, juhendajateks Leif Kalev ja Tõnis Saarts. Nende puhul väärtustan seda, et minu kui tudengi mõtteid kuulati, hinnati ja aidati suunda seada. Bakalaureusetööd naiste osalemisest tipp-poliitikas juhendas Ott Lumi. Mati Heidmetsa sissejuhatus psühholoogiasse oli väga huvitav. Karismaatiline oli Rein Ruutsoo, kelle võib-olla mitte kõige lihtsama käsitlusega loengud algasid reede õhtul kell pool üheksa.

Praktikat oli meil pigem väikeses mahus ja umbes kaks nädalat, mille veetsin riigikogu kantseleis. Sain teha riigikogus ekskursiooni ja ütleksin nii, et kohvi väga palju keetma ei pidanudki. Olen seda meelt, et praktikat on vaja, kuid leian, et see puudutab rohkem erialasid, kus seda on ka reaalselt võimalik teha. Riigiteaduste puhul, kus eriala on lai, tundub see pigem komplitseeritum.

Loengutes käimisega tekkis omamoodi lõbusaid lugusid. Kui õppeaasta algul olid hommikustes esimestes loengutes auditooriumid rahvast puupüsti täis, siis mingil hetkel kuivas kohal käivate inimeste ring kokku. Allkirjalehtedele palusid puudujad oma nimed ikkagi kirjutada, ent olukord muutus absurdseks, kui loengul osalejaid oli paberil paarsada, ent auditooriumis vaid mõnikümmend.

Üks humoorikas seik meenub seoses Rein Raua rektoriajal tekkinud võimalusega värskendada õppekava uute ainetega. Mõtlesime koos paari tüdrukuga spordile ja valisime aeroobika, mis osutus aga ootamatult keeruliseks proovikiviks, sest osalemist kontrolliti väga rangelt, lõpuks oli arvestus; ühesõnaga – kohutav!

Koomiline hetk oli ka siis, kui ülikooli ümberehituse käigus vahetati remondi järgi auditooriumeid. Ühtäkki avastasime kursusekaaslasega, et oleme juba kolmveerand tundi vales loengus istunud.

Tudengielu

Mind valiti kursusevanemaks ja tänu aktiivsele osalemisele üliõpilasliikumises nägin lähemalt ka ülikooli toimimissüsteemi. Aitasin kaasa väga paljude erinevate ettevõtmiste korraldamisel.

Kuna kursus oli väga suur, siis ülikooliajal käisime loomulikult läbi, ent praeguseni suhtleme vaid paari sõbraga. Esimesel või teisel aastal käisime kursusega ekskursioonil Patarei vanglas, mis oli üsna õudne kogemus. Samas korraldasime hiljem just Patareis üleülikoolilise rebaste ristimise.

Lõpetamine ja tagasivaade

Tallinna Ülikooli üks võlusid ja plusse on hierarhiavaba avatud õhkkond ning võimalus õppida eri aineid. Riigiteadused ei koolita mitte ühekski konkreetseks erialaks, ent annavad alushariduse, mis võimaldab hiljem teha palju eri valikuid. Tänu mitmekesistele teadmistele suudan lugeda raporteid, kirjutada arengukavasid, valdan esitluskunsti, tunnen end poliitikateemadel koduselt. Suur väärtus on ka ülikooliajal sõlmitud kontaktidel.

See, et oled kõrgkooli lõpetanud, tõestab, et suudad püstitada eesmärgi ja selle ka täita. Alati polegi tähtis, kas töötad hiljem õpitud erialal. Haridus annab oskuse näha suuremat pilti, mõista maailmas toimuvat paremini ja mõtestada ka isiklikke tegemisi.

Tallinna Ülikool on rahvusvahelisel tasandil üha nähtavam, vilistlased on ägedad ja õige vaim olemas. Tallinna Ülikool on Tallinna Ülikooli nägu. Inimesi, kes on panustanud ja panustavad selle loomisse, tasub hoida!