Karmen Mai Karus

integreeritud kunst, muusika ja multimeedia (kunstisuund), 2022 BA
nüüdismeedia bakalaureus (televisiooni suund), 2024 ma

Lapsepõlv ja koolitee

Sündisin Tallinnas ja olen näinud selle linna mitut eri tahku. Esimesed eluaastad möödusid Nõmme idüllilises männimetsas. Seejärel kolisime Mustamäele ja sain osa ka paneelmaja elust-olust. Koolimineku ajaks oli minu uus kodu Kakumäe rannaluited ja uuselamurajoonid. Paralleelselt linnameluga toimetasin palju ka Kuusalu lähedal Saunja külas maavanaisa ja -vanaema juures lehmade-kanade, põldude ning külaelu keskel. Olen õpetajate laps ja juba väiksest peale ka peamiselt ema töö juures ehk koolimajas aega veetnud. Vanematelt pärineb kultuuriarmastus – mind võeti alati kaasa teatrisse, ooperisse, kontsertidele ja kunstinäitustele. Kõik see innustas kooliajal aktiivselt tegelema kaunite kunstidega ja mul olid mitmekülgsed huvid – tants, kunst, ujumine ja laulmine.

Tee õppimiseni

Pärast Prantsuse Lütseumi lõpetamist oli mõte minna lavakasse näitlejaks või hoopis BFMi filmikunsti õppima, ent kuivõrd sel aastal polnud kummalgi erialal vastuvõttu, leidsin BFMi integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia eriala, mis sobis huvide ühendamiseks suurepäraselt.

Minu jaoks on BFMi puhul väga sümpaatne see, et koolil on enda sisseastumiskatsed. Kuigi vaadatakse ka kandidaadi riigieksamite tulemusi, on tähtis eelkõige see, kes sa isiksusena oled ja kui suur on tahe oma potentsiaali avada. Tore on meenutada, et kuna olin ülikooliajal TV3s tööl, istus magistrantuuri vastuvõtukomisjonis palju tuttavaid ja kolleege alates Kristjan Jõekaldast, Tuuli Roosmast, Jaanus Noormetsast ning lõpetades Olle Mirme ja Andres Jõesaarega. Eks nad siis panid mind ka heatahtlikult proovile. Näiteks Jõesaar uuris, kes on kultuuriminister, aga too oli just vahetunud ja jäin vastuse võlgu. Seepeale tunnistati muheldes, et see küsimus oli mulle esitatud sõbraliku tögamise mõttes.

Kui aga mõelda konkreetsetele ülesannetele, siis näiteks bakalaureuse katsetel oli sisseastumisel vaja joonistada koolimajas meist mööduvaid inimesi ja luua muusika järgi visuaale.

Õppetöö

Mul on BFMi ajast kaks täiesti erinevat kogemust. Kui bakalaureuseõpe sattus koroonaaega, kui võimalused olid piiratud, siis magistriõpe avas täiesti teise maailma – elu veedeti ülikoolis loengutel, filmimistel, võtetel, televisioonis, koosolekutel. Loomulikult oli see kohati ka kurnav, kuid samas meeletult äge! Minu ülikooliajal koliti BFM uude Vita majja, mille tänapäevased tehnilised võimalused olid varasematega võrreldes muljetavaldavad ja andsid õpingutele uue hoo – valmisid uued kunsti- ja muusikastuudiod ning suur black box. Lisaks sai Nova majas vaadata iseenda tehtud värsket muusikavideot kohe ka kinosaali suurelt ekraanilt, minna eraldi ruumidesse salvestama, värvi määrama, helirežiid tegema.

Õppejõud olid tõelised mentorid, kes leidsid tudengite jaoks alati aega. Lavastusliku teleseriaali tegemist juhendasid kõik väga erilised eeskujud. Esmalt meenutan Martin Algust, kellega hakkasime stsenaariume kirjutama. Tema andis juba esimeste väikeste nüansside pealt väga head tagasisidet, soovitades, kuhu midagi lisada või kust kohendada. Seejärel läksime Elmo Nüganeni käe alla, et õppida, kuidas töötada näitlejatega. Katsetasime oma kursusega erinevaid võtteid ning Nüganen suutis väga lihtsalt ja oskuslikult teemad lahti seletada. Aine jätkus režiiplaani koostamisega Indrek Simmi juhendamisel. Tõeliselt põnev kogemus oli otseülekande tegemine režissöör Marek Miiliga. Mäletan, kuidas mu käed värisesid, aga Miilil õnnestus üldjuhul panna kaamera ees olevad inimesed ennast ka kaamera taga režiipuldis hästi tundma. Õigupoolest oli sellist eneseületamist hästi palju ja õppejõud olid neil puhkudel alati väga toetavad. Toimetamist õpetas Anne-Mari Müller, kes näitas, et tegelikult põhineb terve hea saade väärt toimetaja tööl. Ta jagas nippe intervjueerimiseks ja erinevatest hirmudest üle saamiseks. Kui meenutan aegu, mil tegime ühiste projektide lihvimiseks tiimiga öösiti videokõnesid, siis oli selle taga suur soov õppida, sest kõik, mida me tegime, meeldis ja innustas. Ülikool oli parim koht katsetamiseks ja kindluse saamiseks. Tudengite ideede toetamise hea näide on see, kui läksime sõpradega juba bakalaureuse õpingute ajal Andres Jõesaare juurde sooviga teha tudengisaadet. Jõesaar tuli kohe ideega kaasa ja oli valmis seda ka kolleegidele põhjendama, sest kui tudengid tahavad teha, peavad nad teha saama!

Tudengielu

Bakalaureuseõpingute ajal käisime aeg-ajalt üksteisel külas ja pärast eksameid sai koos välja mindud. Ka õppejõududega istusime üsna ülikooli alguskuudel Sveta baaris, mis aitas lähemalt tutvuda ja suhtuda neisse kui tudengeid toetavatesse mentoritesse. Magistriõppe ajal oli samuti ühiseid koosviibimisi, kuid vähem kui bakalaureuseõppe ajal.

Juba mainitud koroonapiirangutest hoolimata hoidis bakalaureuseaegne kursus tihedalt kokku ja hingas ühes rütmis. Koguni õppejõud märkasid seda ja leidsid, et nii ühtset seltskonda polegi neil selle eriala puhul veel ette tulnud. Elasime üksteisele kaasa, tegime koostööd kunstnike ja muusikutega, korraldasime üritusi. Magistriajal nii võimsat ühtekuuluvustunnet ei tekkinud, ilmselt ka seetõttu, et paljud olid läinud tööle või loonud pere ega leidnud tiheda seltsielu jaoks enam aega. Saan öelda, et tänu bakale leidsin sõbrad terveks eluks ja magistrist sain head kolleegid.

Lõpetamine ja tagasivaade

Lõputöö oli Martin Alguse ja Jevgeni Supini juhendamisel absurdikomöödia-hõnguline lühifilm „Kodu“. See räägib noorest õpetajast, kes üürib oma hooldekodus elava vanatädi korteri välja, kuhu sattuvaid eri rahvusest ja eluvaadetega rentnikke peab kantseldama hakkama. Film oli ühiskonnakriitiline, rõhutades valupunkte, mis meil siin Eestis on – hooldekodude kõrge tasu, õpetajate madal palk, eri rahvuste kokkupuutepunktid jpm.

BFMi haridus andis tugeva aluse ning kindlustunde tele- ja filmimaailmas edasi tegutseda. Paralleelselt televisioonis töötades sain õpitut praktiseerida ning ka vastupidi – katsetada teles tekkinud ideid koolis. Olen endiselt Tallinna Ülikooliga seotud, toimetan TLÜ sotsiaalmeediaga ning löön kaasa ürituste ja eriprojektide päevajuhina. Püüan vilistlasena teisigi innustada.