Kristjan Port

kehaline kasvatus, 1982

Lapsepõlv ja koolitee

Lapsepõlve veetsin Nõmmel, kus ümbruskonnas oli palju lapsi, kellega koos mängida ja eelistatult just õues aega veeta. See oli justkui Bullerby – väike maaliline maailm. Kodus peeti lugu haridusest ja silmaringist ning kuigi otseselt seda välja ei öeldud, tajusin hiljem, et lugemine, joonistamine, meisterdamine – seda kõike suunati, keegi lõi need võimalused. Mäletan, kui õpetajast vanaema viis mu Draamateatrisse ja pärast etendust lava taha, tutvustades oma õpilast Salme Reeki. Või siis raamatute keskel viibimine – leiad mõne laualt, lehitsed, näed pilte kaugetest maadest ja fantaasia hakkab tööle. See kõik on väga tähtis.

Esimesse klassi läksime koos kaksikõega, kes oli puhas viieline, samal ajal kui minul lainetasid päevikus kahed. Koos paari sõbraga seiklesime kooli ümber, uisutasime, jooksime, püüdsime kooliaias rotte. Lemmikaine oli kehaline kasvatus, mis õpetas läbi emotsionaalse mängu mõistma elu enda suurt mudelit – võite, kaotusi, kukkumist ja tõusmist. Pärast algkooli jätkusid õpingud Reaalkoolis, kus valitses eriline vaim ja kus üheks läbivaks märksõnaks oli samuti sport.

Tee õppimiseni

Kaalusin ka Tartus arstiks õppimist, ent sport tõmbas enam ja valisin peda, kuhu sisseastumiseks tuli läbida üsna karmid füüsilised katsed.

Kõige suurem muutus oli see, et kui kogu varasem kooliaeg põhines distsipliinil ja sundusel, siis ülikoolis selgus, et sa mitte ei pea, vaid võid teatud asju õppida. Avastasin enda jaoks anatoomia ja füsioloogia, mida õpetas Leida Kook, kes oskas aine vastu huvi äratada ja innustas infot juurde otsima. Käisin Teaduste Akadeemia raamatukogus ja uurisin lisa ning selgitasin kas või trennikaaslastele eri teemasid, näiteks mis on vastupidavus. Olime see põlvkond, kes sõna otseses mõttes elas eriala keskel. Samuti oli meil hea side eri aastate kursuste vahel; ühest küljest oli meist eespool õppiv seltskond autoriteediks, samas spordimängudes olime võrdsed.

Eriti meenutan kateedrijuhatajat Tiiu Olmi, kes motiveeris mind aspirantuuri minema.

Eriala üheks osaks olid kahenädalased suve- ja talvelaagrid Otepääl, lisaks eraldi matk, mis koosnes jalgratta- ja metsaretkest. Staadionitel tegime trenni ja omaette teema oli ujumine. Dünamo ujula asus vanalinnas praeguse WW Passaaži majas. Teine oli sadamas, selline omapärane väike ujula, kus oli ka kõrge hüppetorn, mis pani julguse proovile.

Spordi kõrval olid praktikumid, kus võtsime verd, vaatasime läbi mikroskoobi koeproove – seda tänapäeval enam ei tehta.

Tudengielu

Ühiselamu rahval oli ilmselt lihtsam linna peale sattuda, need, kes kodus elasid, kuulsid juhtunust alles järgmisel päeval. Üldiselt oli päevakavas trenn, kool, trenn, puhkus. Väga suuri pidusid ei meenugi, ent omavahel sai loomulikult sõprade sünnipäevi tähistatud. Stipendiumipäeval käisime Viru hotelli all grillis, kuhu tutvuste kaudu pääsemine oli omaette saavutus.

Mitu aastat viidi meid sügisel põllu- ja koristustöid tegema ning kartuleid korjama. Teisel või kolmandal kursusel olime Sangastes, kus pidime üles võtma sinna kehvasti maha pandud drenaaži. Olime täiskohaga töömehed, kes viidi hommikul kell kuus bussiga objektile, keskpäeval toodi süüa jne. See aeg oli koostöö ja inimeseks olemise seisukohast väga tähtis. Sa näed tiimi toimimist, üksteisemõistmist või ka näiteks seda, kuidas käituvad inimesed alkoholi tarbides väljaspool rutiinset koolielu.

Lõpetamine ja tagasivaade

Lõputöö teemaks olid vastupidavuse katsetamisega seotud asjaolud. Pärast lõpetamist otsustasin aga minna sõjaväkke, sest pääsesin Riias paiknevasse spordiroodu. Ent Afganistani sõja tõttu möödus üheksa kuud üle kuu aktiivse valvega raketiväes. See oli 1982. aastal, kui Brežnev suri – mäletan seda novembrikuist aega riikliku matusemeeleoluga. Raketiväes sain taas kinnitust, kui tähtis on julgeda. Ülemusel oli sõjaväeosa juurde rajatud aeda vaja kasvuhoonet – ehitasin. Seepeale uuriti, kas keevitada ka oskan. Tegelikult polnud ma seda ise kunagi teinud, aga võtsin kätte ja sain hakkama. Need olukorrad, kui näed erinevaid inimesi, katsumusi, probleeme ja pead toime tulema, on hea õppimisvõimalus.

Juba sõjaväes teenistuse ajal oli mul kirjavahetus doktor Olmiga, kes uuris, kas olen huvitatud ülikooli naasmisest. Nii töötasingi pool aastat biokeemialaboris ja läksin siis Tartusse aspirantuuri.

Kuna olin noor, anti võimalusi rohkem, aga ka oodati enamat. Näiteks käisin hommikuti Pirital sportlastelt verd võtmas, sest Nõukogude Liidus tipus olnud Eesti ujujaid uuriti meie instituudis. Lõime palju uuendusi, mille raames sai Piritale oma jõu ja ettevõtlikkusega ehitatud ka biokeemialabor. Kogu toonane kooslus oli huvitav, dünaamiline, ka tudengite suhtumine oli toetav. Oli huvitav aeg, kui kõik ei pidanud õpetajaks minema, vaid elu ise kutsus – kui oled tegija, siis tule ja proovi.

Valdkond, milles inimesed peavad end väga palju proovile panema, koostööd tegema ja individuaalselt vastutama, on spordieriala. Kui sport hakkab kokku kõlama intellektuaalsete proovikividega, moodustab see kombinatsioon tugeva potentsiaaliga inimese.

Näen probleemi selles, et paljud tulevad ülikooli mitte sellepärast, et nad teavad, mida tahavad, vaid lapsepõlve pikendamiseks. Muidugi on alati kümmekond protsenti ka neid, kes soovivadki õppida. Tasub teada, et ülikool ei sunni, vaid on tegelikult võimaluste koht, kus kõik sõltub sellest, mida sa ise üles korjad. Kui pole soovi midagi võtta, jääd vaeseks; mida vaesem oled, seda vähem esitad küsimusi.

Soovin, et Tallinna Ülikoolil jätkuks veel rohkem julgust olla nähtav ja rikastada ühiskondlikku diskussiooni oma nägemuste ja seisukohtadega.