Larissa Jõgi

vene keel ja kirjandus, 1982

Tee õppimiseni

Esialgu oli mul plaan minna õppima inglise keelt Tartu Ülikooli, ent see ei õnnestunud, misjärel sattusin Pürksi kooli (täna Noarootsi Gümnaasium) õpetajaks. Seal puutusin kokku Läänemaa vene keele õpetajate sektsiooniga, kust sain indu õpetajaks õppida.

Õpingud ja ülikooliaeg

Ma õppisin vene keelt ja kirjandust, lisaerialad olid psühholoogia ja pedagoogika. Olen tänulik, et keele õppimine on andnud mõtlemisele süsteemse lähenemise ja oskusi töötada akadeemiliste tekstidega. Mul on olnud võimalus läbida ülikoolis eriline teekond, mille jooksul olen palju juurde õppinud ja leidnud endale uue suuna. Pärast lõpetamist alustasin instituudis tööd laborandina. Doktorikraadi kaitsmise järel jätkasin õppejõuna tolleaegses andragoogika ja juhtimistöö kateedris, seejärel kateedrijuhataja, osakonnajuhataja ja õppeprorektorina rektor Mait Arvisto rektoraadis. See kõik on olnud eriline kogemus ja mõistmine, kuidas ülikool toimib ja areneb ning kui tähtsad on inimesed, kellega koos tegutsed.

Olen saanud end ülikoolis teostada. Väärtustan kollegiaalsust ja koos tegutsemist. Mul on olnud mitu huvitavat tööpakkumist, ent side ülikooli ja andragoogika valdkonnaga on olnud nii tugev, et olen ülikooliga nüüdseks kokku kasvanud.

Õpingute ajast meenub üks fenomene, pedagoogikaajaloo legendaarne õppejõud Lembit Andresen. Ta oli karismaatiline isiksus, ülimalt nõudlik, tundis pedagoogika ajalugu põhjalikult ja suhtus õpetamisse omal moel kirglikult. Olen talle tänulik ajalooteadmiste eest. Vanalinnas jalutades või vanu koolihooneid nähes meenuvad põnevad lood või seigad Andreseni loengutest. Legendaarne õppejõud oli ka Mati Hint, kellest pidasin väga lugu. Tänulik olen Toivo Kitvelile, kelle sotsiaalpsühholoogia loengutest saadud teadmised on mind akadeemilises töös palju aidanud.

Ülikoolis töötades sain kutse rektor Mait Arvistolt liituda tema rektoraadiga. Hindan teda inimesena ja rektorina kõrgelt. Ta tegi palju eeltööd, et sünniks Tallinna Ülikool. Minu jaoks oli ta ka inimesena eeskuju – kogenud, hea suhtleja, meelekindel. Andragoogika valdkonna jaoks on tähtsad Talvi Märja, Lembit Türnpuu ja Rein Virkus. Tänu neile loodi 1986. aastal tolleaegses E. Vilde nimelises Pedagoogilises Instituudis andragoogika ja juhtimistöö kateeder. Seda tööd oleme nüüd kolleegidega kirglikult ja innuga jätkanud ning tähistame sellel aastal valdkonna 40. aastapäeva.

Mõlemad pedagoogilised praktikad olid tolleaegses 7. Keskkoolis, praeguses Inglise Kolledžis legendaarse pedagoogi Linda Tõnnovi juures. Õpetaja Tõnnov oli väga nõudlik, aga inspireeriv inimene, metoodiliselt mitmekesine vene keele õpetaja, hooliv klassijuhtaja. Ma ei ole kindel, kas luuletused, mida ta vahel ilmekalt tunnis ette luges, talle endale ikka meeldisid.

Kõrgharidus oli loomulikult väärtus. Olen sellest põlvkonnast, kui kehtis selge muster – esmalt kool, siis kõrgkool ja seejärel abielu.

Tudengielu

Meenuvad peda peod, mis toimusid aulas ja need olid tuntud üle Tallinna. Diskopeod ja DJ-d olid populaarsed ja peod väga ägedad.

Meie kursus koosnes erinevatest inimestest, koos olid nii vene kui ka eesti koolide lõpetajad. Olime oma tegemistes ühtsed, ent tihedamad sõprussuhted tekkisid kahe kursusekaaslasega, kellega siiani läbi käime ja üksteisele toeks oleme. Kõige toredam ongi see, kui kohtad inimesi, kellega ei pruugi suhelda aastaid, ent kui me helistame, on hea tunne, vestelda on lihtne ning jutt jätkub sealt, kus viimati katkes.

Jah, meie käisime esimesel kursusel kolhoosis. Suur kartulipõld oli Jüris, Tartu maantee ääres. Vihma sadas iga päev. Olime seal nädala ja see kogemus liitis kogu kursust. Meist keegi polnud varem põllutöödega niimoodi kokku puutunud, ei olnud meil ka sobivaid ja ilmale vastavaid riideid. Siiani mõtlen, kui eluvõõrad me olime. Mäletan, et emal õnnestus mulle siiski kummikud kohale toimetada.

Lõpetamine

Minu lõputöö oli õpetajate suhtlemisest ja toona siis käsitsi kirjutatud. Lõpetasin cum laude. Huvitav on see, et nägin juba õpingute ajal mitu korda unes lõpetamist, hetki, kui mu laps tuleb lilledega vastu, ja nii läkski – kolmeaastane tütar oli aktusel õnnitluskimbuga.

Leian, et ülikool on mind usaldanud, mul on olnud ja on võimalusi eneseteostuseks. Olen saanud eri tasanditel töötada, tundes alati tuge ning töötades koos parimate ja kokkuhoidvate kolleegidega.

Ülikoolil on olnud erinevaid aegu, sirgeid teid ja mäkketõuse, kuid nüüd on minu arvates ülikool leidnud oma suuna. Usun, et Tallinna Ülikool on praegu tugev ja piisavalt eristuv, et püsida nii valitud suunal kui ka edasi areneda.

Soovin ülikoolile suuna ja inimeste hoidmist.