Lennart Lennuk

merebioloog-keskkonnaspetsialist, 2010

Lapsepõlv ja koolitee

Lapsepõlv möödus Urgel vanematekodus keset metsa. Kuna mängukaaslasi seal väga polnud, oli mul aega niisama omapäi nokitseda. Näiteks meisterdasin männikooretükkidest aluseid ja alumiiniumtraadist skulptuure, mille omapärane stiil meeldis täiskasvanutelegi; koguni isa töökaaslased tellisid minult neid nikerdusi. Koos koeraga sai palju metsas jalutatud. Meil oli pikakarvaline krants Julius, kes kord, kui ära eksisin, mind metsast vapralt välja juhatas. Tegelesin ka koduloomadega, kellest näiteks põikpäine oinas kuuletuski vaid toona 5aastasele minule. Kui algklassides paluti joonistada pilt, kelleks ma suurena saada tahan, kujutasin end maadeuurijana kusagil koopas, lamp peas. See kujutluspilt on mõnes praeguses töises olukorras isegi üsna täpselt realiseerunud.

Kohila Gümnaasiumis õppimise ajal tegin sporti ja hakkasin ka muusikaga tegelema, mis viis omakorda Rapla bändi basskitarri mängima. Raplat peangi oma vaimseks kodulinnaks, kus leidsin mõttekaaslased ja sõbrad.

Õpingud ülikoolis

Mul oli plaan EKAsse maalikunsti õppima minna, ent tänu väga heale bioloogiaõpetajale Edith Maasikule otsustasin bioloogia kasuks.

Meeldejäävaim aine oli ülevaatlik ja eri teemasid koondav biogeograafia, mida õpetas Tõnu Ploompuu. Teda peangi üheks oma lemmikõppejõuks, sest lisaks ulmeliselt laiadele teadmistele oskas ta leida köitva viisi looduses toimivate seoste ja loogika mõistmiseks ning panna oma peaga mõtlema. Loomulikult on märkimisväärne ka tema kirg seente vastu. Kui vähegi võimalik, oli ta upakil mätaste vahel, eesmärk leida midagi erilist. Meenub, kuidas korjasime kusagilt pealtnäha täiesti suvalisi seeni karpi, kus need lõpuks nii mädanema ja haisema läksid, et viskasin kõik ära. Ploompuu ei suutnudki mõista, kuidas on võimalik nii põnev liik lihtsalt minema visata.

Tiit Land õpetas molekulaarbioloogiat, mis oli samuti tohutult huvitav. Kuidagi juhtus, et minust sai tudeng, kellelt ta pärast iga loengu lõppu küsis tagasisidet – kas kõik oli arusaadav ja teema ikka õigesti edasi antud. Tiit Lukki füüsikalise maailmapildi loengud olid hästi populaarsed – terve suur auditoorium oli alati puupüsti rahvast täis. Ta rääkis väga haaravalt, kuidas maailma füüsikaliselt näha, multiversumitest ja muust põnevast.

Tallinna Ülikooli puhul oli eraldi väärtus see, et võis valida kõrvalaineid. Põhierialale valisingi neid juurde mitu – füüsika ja filosoofia. Helidisaini kõrvaleriala koosnes mitmest ainest, näiteks heliesteetikat andis Sven Grünberg, kes õpetas analüüsima helitausta, mis on huvitav oskus kas või filmi vaadates. Samuti sümpatiseeris Grünbergi budistlik mõtteviis, mis on mullegi hingelähedane.

Kõrvalaineid võtsin ka Ajaloo Instituudist ja Eesti Humanitaarinstituudist; viimases oli kosmofilosoofia, mille loeng seisnes põhimõtteliselt selles, kuidas kaks professorit omavahel kosmoloogiliste teemade üle filosofeerivad.

Üheks esialgu lihtsana ja isegi naljakana tunduv lisaaine oli aeroobika, mis lõpuks osutus vaat’ et suurimaks pähkliks, sest kord oli range ja puududa polnud lihtsalt võimalik. Aeroobikas võis näha vaatepilti, kuidas õppetöös osaleb terve saalitäis tüdrukuid ning esireas on ka kaks noormeest ehk mina koos sõbraga.

Pedagoogilist praktikat väga ei meenu, ent seente, putukate ja taimede uurimiseks või proovide võtmiseks olid välipraktikad. Vee-elustikuga tutvusime tänu Arno Põllumäele, kes oli hiljem mu lõputööde juhendaja.

Klassi ees tunnen end tegelikult hästi, ent kuna olen loomult pigem ebapüsiv, ei suuda ma samu teemasid läbi aastate rääkida.

Tudengielu

Kuidas veedeti vaba aega?

Koos minuga tuli Tallinnasse õppima ka mitu sõpra, kellega rentisime vanalinnas ühise pisikese stuudiokorteri. Sellest sai eriline kogunemiskoht, kust käis läbi väga värvikas ja innustav seltskond. Ka majapidajale meeldis, et korter oli noori täis ja elu kees.

Mis puudutab ülikooli seltsielu, siis kursuse- ja koolipidusid oli, ent pigem vähem. Looduteaduste õppetool korraldas näiteks ka loodusretki.

Lõpetamine ja tagasivaade

2003. aasta bakalaureusetöö oli kahest vesikirbust ja 2005. aasta magistritöö kammloomast.

Leian, et peale väga hea hariduse on tähtis, et see ei jääks ainult teooriaks, vaid saaks täiendust isiklike kogemuste ja pikema praktika najal, mille käigus on võimalik kokku puutuda päriseluga.

Ülikooliõpingud on tähtsad mõtlemis- ja seostamisoskuse arendamiseks ning selleks, et õppida analüüsima ja märkama – see kõik rikastab sisemiselt. Eks ole ju põnevam elada maailmas, kui oskad seda tähele panna ja paremini mõtestada. Tallinna Ülikooli toetav ja eri võimalusi pakkuv keskkond soosib seda igati.