Maarja Vaino

kultuuride uuringud, 2011

Lapsepõlv ja koolitee

Minu lapsepõlve- ja kooliaeg on seotud Tallinnaga, kuigi suved veetsime koos perega Lääne-Eesti maakodus. Seal sai elatud ehtsat maaelu, mis mulle väga meeldis ja mõjutab valikuid siiani. Tänu kultuuritööga seotud vanematele lehvis kodus loominguline vaim ning koos käis kultuurirahvas. Õppisin varakult lugema ja leidsin erinevat kirjandust kodusest hiiglaslikust raamaturiiulist. Meenuvad ka hetked, kui isa mulle ja kaksikvennale raamatuid ette luges; eriliselt põneva ja müstilise jälje jättis „Must nool“. Vanemate suunamisel läksin õppima Õismäe 9. Keskkooli, kus oli humanitaarkallakuga klass ja saksa keele süvaõpe.

Õpingud ja ülikooliaeg

Pärast keskkooli lõpetamist oli mitu valdkonda, mille vahel kõhklesin – loodusteadused, psühholoogia, sisekujundus. Ühtlasi sain sel ajal emaks ja soovisin lapsega võimalikult palju koos olla. Kaalusin eri variante ja jõudsin järeldusele, et kirjandus on mulle alati südamelähedane olnud. Nõnda astusingi pedasse, teades kohe, et õpetajaks saada ma ei soovi, küll aga kirjandusteadlaseks.

Kuigi põhihuvi oli olla kirjandusteadlane, valisin lisaerialaks tõlkija-toimetaja, et oleks enam võimalusi tööd teha ja end erialaselt rakendada. Loengud toimusid kõik peamajas, kus õpingute aeg sattus muutuste ja ehituste perioodi, mis olid seotud Tallinna Ülikooli loomisega.

Omaette mälestused seostuvad sööklaga, kus toidu pakkumine ja keskkond olid kohutavad – justkui naasmine Nõukogude Liitu. Seega piirdusime keeltemaja kohviku kaneelirullidega.

Õppejõududest jättis kindlasti sügavaima jälje Toomas Liiv, suur isiksus, kes mõjutas tugevalt ja kellele tekkis sel ajal lausa omaette järgijaskond. Mind haaras tema lähilugemismeetod, kus pühendusime näiteks novelli ühele lausele, võttes selle loengu vältel tükkideks ja analüüsides ülima põhjalikkusega. See õpetas kirjandust absoluutselt teistmoodi lugema.

Keeleõppe poolelt harisid meid tõelised korüfeed, nagu Mati Hint, Jüri Viikberg, Mart Rannut, Lembit Vaba. Sissejuhatust keeleteadusse andis Martin Ehala, toona välismaalt tulnud uuendusmeelne noor õppejõud, kel oli annet oma ainet huvitavalt edastada. Leo Villandilt pärinevad kultuuriloolised algteadmised, tema viis meid nii Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi kui ka kultuuriloolistesse paikadesse.

Praktika oli eelkõige seotud lisaerialaga, kus oli vaja reaalselt teksti tõlkida ja toimetada. Samas näiteks seda polnud, et meid oleks mõne tõlkijate sektsiooniga kohtuma viidud.

Ülikooliõpingute ajal sattusin tööle Vilde muuseumi, kust liikusin edasi Tammsaare muuseumi. See oli suurepärane koht, et rakendada erialaseid teadmisi ja tegelda sellega, mis mind huvitab ehk kirjanike uurimisega.

Mul on väga hea meel, et tänu ülikoolile tekkis senini lähedane sõpruskond, mida seob armastus kirjanduse ja intellektuaalsete teemade vastu. Minuga koos õppisid näiteks ka Laura Kõrvits, Betty Ester-Väljaots, lühikursustel tegid ilma toona noored poeedid Jaak Urmet, Jürgen Rooste. Suur väärtus on see, et ülikoolist sain intelligentsed sõbrad, kellega kohtudes jagub alati ühendavaid jututeemasid, mis vaimselt toidavad.

Kuna kodus oli väike laps, kelle eest hoolitseda, kutsusin kursusekaaslased meile külla. Võib öelda, et ülikooli seltsielu oli kogunenud minu Mustamäe korteri kööki, millest sai tore kooskäimise koht.

Lõpetamine ja tagasivaade

Toona kehtis nõue, et lõpu- ja seminaritööd käsitleksid eri valdkondi – üks kataks keele ja teine kirjanduse osa. Nõnda valmiski seminaritöö Martin Ehala juhendamisel laste keele arengust, mis mind teemana ikka paelub. Lõputöö oli aga Tammsaarest ja seda juhendas Toomas Liiv. Magistri- ja doktoriõppes oli lõputööde juhendajaks Rein Veidemann.

Muide, doktoritööga „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“ kaasnes ka väike võitlus teadusmaastikul. Nimelt soovisin lähtuda Tammsaarest kui kirjanikust, mitte jääda teoreetilisse raamistikku. Kaitsmise eel tekkis küsimus, kas töö vastab teaduslikele nõuetele ja oli lausa eemaldamise oht. Uhkusega saan öelda, et valisin õige tee, sest see sai üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil valdkondade- ja tasemeteülese peapreemia ning valiti 2012. aasta TLÜ tudengite teadustööde konkursil humanitaarteaduste doktoritööde kategoorias parimaks.

Kõrgharidust soovitan omandada eesmärgiga valitud erialal ka reaalselt tööle asuda, et sellest oleks kasu nii ühiskonnale kui ka õppijale endale, sest just siis toimub areng ja sünnivad edulood.

Tallinna Ülikool on minu jaoks olnud innustavate õppejõududega koht kõrghariduse omandamiseks, omamoodi akadeemiline pesa.