Martin Ehala

eesti keel ja kirjandus, 1990

Lapsepõlv ja koolitee

Sündinud olen Tallinnas. Enne kooli elasime Nõmme puumaja kahetoalises korteris koos vanavanematega, siis aga kolisime perega Mustamäele ja esimesse klassi läksin ENSV tollasesse uusimasse ja suurimasse 32. Keskkooli. Käisin seal teatrikallakuga klassis, samal ajal tegelesin ka muusikaga – õppisin näiteks muusikakoolis metsasarve. Lapsepõlvest on meeles ka maal vanaema juures veedetud aeg ja maatööd – heinategu, kartulivõtt, kuhu kõikjale ka lapsi kaasati. Mul oli suur lugemishuvi ja võimalik, et tänu tuntud insenerist vanaonu Arvo Veskile ka eriline soov teadmisi omandada. Olin lahtise peaga ja koolis mulle meeldis. Lemmikaine oli kirjandus ja kirjandite kirjutamine õnnestus tõesti hästi. 12aastaselt viis isa mu Tallinna tuletõrje puhkpilliorkestrisse, mida juhatas Vello Loogna.

Õpingud ülikoolis

Pärast keskkooli käisin sõjaväes ja siis astusin instituuti, kus eesti keele ja kirjanduse kateedris tegutsesid tõelised isiksused, kes oma ainet suurepäraselt valdasid – Toomas Liiv, Mati Hint, Mart Mäger.

Õppimisega mul probleemi polnud. Paljudest toonastest loengutest küsisin end vabaks ja tegin iseseisvat tööd. Lihtsam oli võtta raamatud, lugeda need läbi ja minna eksamile, kuigi loomulikult oli õppejõude, kelle loengutes olin alati kohal.

Mati Hint oli kahtlemata minu vaimne isa ja tema mõju isiksuseks kujunemisele suur. Kui tulin pedasse kirjandushuviga, siis tänu Mati Hindile läks fookus pigem keelele. Eks kirjandusteadusega on niimoodi, et tugeva fantaasia ja argumenteerimisvõimega saad põhimõtteliselt mida tahes kokku kirjutada – see on kui piirideta mäng. Samas keeleteaduse puhul pole teist tõlgendusteed, sest sul on raamid ja pead leidma seletuse mingile reaalsele nähtusele raamide sees – see sobis mulle.

Mati Hint oli põnev isiksus, laia silmaringiga intellektuaal, kes avardas tudengite maailmapilti ja seda kohati üllatavatel tasanditel. Näiteks kui käisime keelemurdepraktikal, jutustas ta küüditamisest, mis tähendas toona salajast nõukogudevastast kihutustööd.

Peale Mati Hindil toon esile ka Toomas Liivi ja Mihhail Lotmani.

Tudengielu

Meil tekkis seltskond hakkajaid noori, kümmekond ühe eriala tudengit, kellega lõime oma üliõpilasseltsi. Vabal ajal hakkasime koos käima ja end harima, tegelesime vaimsete teemadega ning olime ka poliitiliselt aktiivsed. See oli väga põnev kaheksakümnendate aeg, laulva revolutsiooni algus. Meenub, kuidas ühel maiparaadil kandsid kursuse tüdrukud eestimeelsete sõnumitega plakateid, mis kästi maha võtta, aga neiud marssisid ikka edasi. Andsime TPI lehe vahel välja ka oma häälekandjat, mille sisu osas olid meil ootamatult vabad käed – eks ajad olid sellised, et keelatud teemad muutusid järk-järgult lubatuks. Me teadvustasime end maa soolana, kelle missioon on kooliõpetajate ja haritlastena riigis toimuvale kaasa rääkida. Kuna minul oli õpingute ajal juba ka naine ja laps, kelle eest hoolitseda, töötasin tuletõrjujana, mis on meie peres tavaks läbi mitme põlve – ka mu isa ja poeg on olnud tuletõrjuja ametis.

Kui tänapäeval saab igaüks oma õppekava kokku panna ja liikuda eri suundades, siis meie ajal liikus kursus koos. Loengud ja ühiselt veedetud aeg tekitas kambavaimu ning lõi sünergia ja sõpruskonna, mis püsib siiani. Käime senini paar-kolm korda aastas koos ja arutame läbi kõik tähtsad teemad poliitikast teatritükkideni. Eks see on justkui teatud turvavõrk, kuigi noorena sa selle peale muidugi ei mõtle, kui suure osa võivad koolikaaslased tulevikus su ellu lisada.

Lõpetamine ja tagasivaade

Arvan, et õpetajale ja õppejõule vajalikku voolavat keelekasutust, teatavat karismat ja naljategemise võimet on mulle natukene ju antud. Nii et loengute pidamine pole olnud mulle keeruline ega koormav, vaid vastupidi. Kindlasti on Mati Hint eeskuju aidanud mind ka õppejõuks olemisel – kuidas käituda, mida teada, millised on hoiakud, kutse- ja kodanikueetika ning elutarkus laiemalt. Paljud, kes tulevad eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppima, teevad seda tänu sellele, et neid on inspireerinud nende endi eesti keele õpetaja. Nad on sarnase mõttelaadiga inimesed, kes tahavad saada samasuguseks õpetajaks.

Olles aastaid kõrghariduse maailmaga seotud, läbinud Cambridge'i Ülikoolis magistri- ja doktoriõppe, leian, et kui teaduse vastu puudub tõsine huvi, pole mõtet omandada kaht magistrikraadi, doktoriõppest rääkimata.

Eesti keel muutub kogu aeg. Osa muutusi tuleb ja osa kaob. XX sajandi alguses oli eesti keel saksa, siis vene struktuurimõjus, kaheksakümnendatel kasutati ohtralt soomekeelseid sõnu. Praegu loetakse palju inglise keeles ja eriti noored ei pruugigi osata enam mingitel teemadel eesti keeles rääkida. Ohtlik on see, kui mõtlemine muutub ingliskeelseks ja end väljendades on vaja hakata võõrkeelest eesti keelde tõlkima.

Ülikool peaks olema mõeldud eelkõige neile, kel on võimeid ja huvi õppida, mitte lapsepõlve pikendada. Koht, kuhu pääsevad vaid tipud. Üldises pildis vajaks Eesti kõrgharidusmaastik aga fundamentaalset muutust, mille tooks ülikoolireform.