Reet Linna

joonistamine, joonestamine ja tööõpetus, 1968

Lapsepõlv ja koolitee

Olen üles kasvanud muusikute peres, mis tähendab, et lapsepõlv möödus põnevalt ja lõbusalt heliloojate, lauljate ning kultuuri - ja kunstiinimeste keskel. Olin terane ja julge tüdruk. Räägitakse, et ühele tädile, kes mu ilusaid pruune silmi kiitis, olin vastanud, et nende silmadega käin ma igal pool! Lasteaed mulle ei istunud, aga Eesti Raadio lasteansamblis laulsin aastaid ja sellest ajast on siiani alles duett Georg Otsaga. Armastasin lugeda, näiteks Looduse kuldraamatute sarja tihti ka salaja taskulambi valgel teki all. Koolis meeldis mulle eesti keel ja kirjutamine, seejuures sain kiita kauni käekirja eest. Käsitöös osava ema eeskujul tekkis minuski varakult soov ise endale riideid õmmelda. Mul on lausa läbi elu olnud idee fixe, et pean välja nägema teistmoodi, eristuma oma stiiliga. Loomult uudishimulik, tegelesin kooliajal veel väga erinevate hobidega, millest suur osa oli seotud muusikaga.

Õpingute aeg 

Pärast keskkooli proovisin saada konservatooriumi laulmist õppima, ent häält peeti veel nõrgaks, misjärel otsustasin, et edasi õppima lähen kindlasti, ja viisin paberid pedasse.

See oli väga loominguline aeg – kunstiajalugu, joonistamine, joonestamine, maalimine, keraamika, käsitöö jpm. Õppejõud olid tõelised legendid! Näiteks Enn Põldroos, kelle käe all õppisime õlimaali Käsmu ja Muhu praktikalaagrites. Tegime graafikat, vasegravüüre, lisaks hariti meid õppereisidel Leningradi muuseumitesse ning üldse saime tänu kunstiteemadele palju ringi reisida. Joonestamist ma ei sallinud – neid sirgjooni aitasid vedada TPI poisid.

Kokanduses oli õppejõuks tuntud kokaraamatute autor ja äärmiselt range Salme Masso ise. Minu põhilugu, mida ikka meenutan, on seotud kilu puhastamisega. Nimelt sain Massolt vastu näppe, sest ta nõudis, et kilu tuleb puhastada käsitsi, mitte noa ja kahvliga – see on mul tänase päevani meeles! Siiani on alles ka ilusa käekirjaga kirjutatud kaustik retseptidega, mida olen sinna hiljemgi lisanud. Õppisime valmistama igapäevaseid toite, nagu kotletid, borš, saiapudingud, mis olid tollal tegelikult kõige rohkem tehtavad ja igapäevased toidud. Mikseritest või tänapäevasest köögitehnikast ei osanud siis unistadagi. Kuna mul oli laps sündinud ja pere ootamas, sain minna kõike ka kohe koju praktiseerima. Tikkimist, heegeldamist, kudumist oli ohtralt, aga üks, mida ma siiani ei oska, on sokikanna tegemine.

Poliitilisi aineid oli ka, kuidagi need tehtud sai, osaliselt ka spikerdamise abil. Enne lõpetamist pidime läbima kohustusliku meditsiinikursuse. Meid saadeti Tõnismäe haiglasse, kus nõuti sidemete tegemist ja vereproovi võtmist. Viimasest keeldusin ja karistuseks anti mulle süstal, mis libises käest, kui see oli vaja ühe patsiendi tagumikku lüüa…kukkusingi eksamil läbi.

Seda, kuidas pedagoog olla, tegelikult väga ei õpetatud. See oskus pidi justkui iseenesest tulema.

Päevad olid üsna pikad, loengute vaheajal sai käidud söömas instituudi sööklas ja Energia kohvikus, mis oli popp koht. Huvitav, et näiteks stipendiumit maksti kõigile ja see oli vist 120 rubla.

Tudengielu

Seltsielu oli äärmiselt aktiivne ja see hoidis meid koos – alates rebaseks löömisest, pidudest ja lõpetades kohustusliku kartulivõtuga kolhoosis. Peod toimusid suures majas ja neil sai ka ise ansamblitega esinetud. Korraldati ka ühiseid pidusid TPI poistega. Meenub üks äge karneval, kus kehastusime tüdrukutega mustlasteks. Mäletan kartulivõtu-perioodi Aruküla külje all kolhoosis, kus päeval kaevasime mullas, õhtuti aga tulid külapoisid jalgratastega, tegime lõket ja sõlmisime tutvusi.

Meil oli väga ühtne kursus, suurem osa tüdrukuid, aga ka mõned poisid. Meie kursuselt on välja kasvanud nii õpetajaid kui ka näiteks keraamik Helle Videvik, kunstnik Jüri Kerem ja ta toonane abikaasa Marje. Käime mitmega siiani läbi ja suhtleme, sest peda ajal kasvasime kokku, nn boheemlus liitis meid. Oli palju omavahelisi õhtuid, kus rääkisime kunstist ja kultuurist, arutasime väljasõitudel ja näitustel nähtut. Nüüdseks on meid koos veel kümne ringis ja oleme tänulikud, et kursuse „vedur“ Reet Võrk, kes küll kahjuks äsja lahkus, läbi aastate ühiseid kohtumisi korraldas.

Lõpetamine ja tagasivaade

Mu lõputööks sai kaheksast plaadist koosnev keraamiline pannoo „Muusika“, mis valmis keraamikatehases Leo Rohlini juhendamisel ja mis on senini alles – see sai ka „Prillitoosi“ saates näitamiseks üles otsitud.

Minu jaoks oli peda aeg arendav, sisukas, andis kaasa kunstilembuse, õpetas olema soe ja sõbralik inimene ning vaatama maailma lahtiste silmadega. Nii igapäevaelus kui ka ringi reisides oskan märgata seda pilti, mille kool kujundas. Väga loodan, et koos AIga ei kao ka tänapäeva tudengitel silmaring ja iseseisev mõtlemine.

Soovin, et Tallinna Ülikoolis kestaks teadmine, et edasiminekuks on vaja ka tagasi vaadata, ajalugu ja minevikku mäletada ning sellest õppida. Siis avardub maailmapilt ja saab tekkida tulevikuvisioon; siis on noortel julgust vastutada ja vanematele põlvkondadele öelda – eest ära, siit me tuleme!