Tiina Tiit

klassiõpetaja, 1991

Lapsepõlv ja koolitee

Olen sündinud Valgas, ent kogu teadliku elu elanud Võrus. Kooliharidus oli meie kodus tõesti tähtis ja au sees, valitses õppimisele orienteeritud õhkkond. Lapsena mängisin palju kooli – isa tõi mulle garaaži tahvli, sain koolipäeviku, mul oli klassi nimekiri ja perfokaardid. Juba siis teadsin täpselt, et tahan saada õpetajaks. Olen vanematele tänulik, et nad mind toetasid ja oskasid suunata Võru I Keskkooli inglise keele süvaõppega klassi, sest inglise keel on mind elus väga palju edasi aidanud. Algkooliklassiga käime siiani regulaarselt igal aastal koos. Leian, et just tänu esimestele õpetajatele sündis õpilastes ühtsus, mis on jäänud püsima siiani.

Ülikooliaeg

Sattusin Tallinna Ülikooli Pedagoogilisse Instituuti õppima, kuna mul oli kindel soov õpetajaks saada. Seega oli instituuti astumine loogiline samm. Olin sisseastumiseksamite pärast pabinas, sest konkurss oli tihe – neli kuni viis inimest kohale. Põhieksamid toimusid peamajas, muusikakatsed aga Sakala tänava hoones, kus esitasin „Põdra maja“ ning komisjonis jälgis kõike tähelepanelikult muusikaõppejõud Malle Nilson.

Esimesel aastal toimus õppetöö Sakala tänav 21 ruumides, sealt edasi kolisime Viru ringi ääres olnud kasvatusteaduste majja. Esimesed mälestused on seotud lastekirjanduse loengutega, mida andis eriti värvika olemisega Mare Müürsepp. Kunstiõpetuse metoodikat õpetasid Tiiu Põldemaa ja Hans Gabral, tööõpetust Ene Lind. Meie aega jagus veel ka aastake NLKP ajaloo loenguid. Kõige suurem proovikivi oli minu jaoks aga muusika. Käisin vahepeal lausa õppejõu kodus pillitunnis ja siis hoopis konservatooriumi klaveriklassis harjutamas. Meie kursuse juhendajaks oli Jaanus Kiili.

Kõige enam hindan õppejõude, kes läbi teooria ja praktika suutsid anda tugeva põhja metoodikas ning didaktikas. Kasvatusteaduste teaduskonnas oli väga tugev n-ö kolmainsus: geograafias Osvald Nilson, loodusõpetuses Evi Prikk ja Vilma Eesmaa. Nende oskus üliõpilastega suhelda ja inimlikult elukogemust jagada oli imetlusväärne. Mäletan üht praktikat Saaremaal Salmes, kus Osvald Nilson, ise pruunis lühikeses mantlis, ülikonnas, kaabu peas ja sapöörilabidas käes, saabus tudengite juurde, et kaevama hakata ja mullaprofiili analüüsida. Tollest suvepraktikast on meeles ka kaunid hommikud, kui õppejõud oli katnud laua ja valmistanud meile, ligi poolesajale üliõpilasele, enda korjatud nurmenukkudest teed.

Lisaerialad olid mul vene ja inglise keel ning bioloogia.

Pedagoogilised praktikad vältasid mitu kuud ja läksid hästi. Kuna olen kogu aeg tahtnud õpetajaks saada, kaasnes selle veendumusega teatud enesekindlus, mis on olnud abiks. Esimese praktika tegin Tallinna 17. Keskkoolis, pikemad aga Lõuna-Eestis oma kodukohas. Ülikoolist saadud teadmised olid suureks toeks ja klassi ees seistes tundsin, et olen täiesti õiges kohas.

Tudengielu

See oli äge aeg. Kohe alguses sattusin koos nelja tüdrukuga elama Pärnu maantee 59 asunud peda ühiselamusse tuppa number 218. Olin tulnud turvalisest ja hoitud kodust ning esimeseks ehmatuseks olid prussakad. Saime vaid mõned päevad kohaneda, kui ees ootas kolhoos.

See oli kohustuslik tööpraktika. Selge on see, et kolhoosiaeg oli kursuse jaoks ülitähtis kokkukasvamise koht. Kusjuures meenub, et kolhoosi saabudes avanes naljakas vaatepilt – üks meie kursusekaaslane oli jõudnud teistest varem ööbimiskohta, istus keset voodeid täis tuba ja kudus.

Ühikaajast meenub, et noori oli palju ja vaja oli korda hoida. Selleks istus all valvelauas valvur, kes kontrollis väga rangelt elanike ja külaliste liikumist. Südaööl pandi uksed kinni, keegi sisse ja välja ei pääsenud. Muide, valvurist nimega Valge Hiir sai „Ühikarottide“ sarja ühe tegelase prototüüp. Kogu ühiselamu peale oli fuajees üks telefoniautomaat, mille taga seisis sageli järjekord, ent kõik arvestasid kõigiga, pingeid polnud, koos valmistati korrusel olevas ühises köögis süüa. Praegu mõtlen, kas tänapäeva noor üldse läheks selliste tingimustega kööki süüa tegema… Kuigi veel hullem oli keldrikorruse duširuum – määrdunud, lagunenud, katkised aknad, piilujad nende taga. Samas tulime toona teistest tingimustest ega osanudki paremat tahta; kindlasti andis see kogemus ka teatud elukooli.

Lõpetamine ja tagasivaade

Kõrgkool andis mulle julguse otsustada ja otsuseid põhjendada ning samuti suhtlemis- ja koostöö tegemise oskuse. Suurim tunnustus on olnud see, kui mu õpilased on Tallinna Ülikoolis õpetajaks õppinud ja kooli naasnud.

Tänu aastatepikkusele haridusmaastikul töötamisele ja Pelgulinna Gümnaasiumi õppejuhi ametile näen, et tänapäevase ülikooli proovikiviks on õpetajakoolituses praktilise poole kasvatamine.

Tallinna Ülikool on teinud väga palju vajalikke samme, ent põhiküsimus on, kuidas valida õpetaja erialale just õige inimene, kes jääb kooli püsima. Ühe võimalusena pakun partnerkoolide võrgustiku tugevdamist, et pedagoogid saaksid tudengeid rohkem toetada.

Töötan ka TLÜ Haridusjuhtimise Akadeemias. Pean väga tähtsaks, et Haridusjuhtimise Akadeemia (HAAK) on olnud tänuväärseks veduriks, et juhtimine koolides on muutunud kaasavamaks ja õpetajad võtavad üha rohkem eestvedaja rolli. See muudab meie koolides organisatsioonikultuuri. See toob koolidesse enam särasilmseid õpetajaid.