Vladislav Koržets

matemaatika, 1974

Lapsepõlv ja koolitee

Sündisin Siberis Krasnojarski krai Partisanski alevis. Vanemad oli Siberi eestlased, kes läksid sinna sajandi alguses maad saama. Eestisse kolisid isa ja ema tagasi siis, kui olin üheteistkuune, aastal 1952. Esialgu elasime Vastseliinas, siis Tallinnas Nõmmel, kuhu pärast isa Siberisse naasmist jäime emaga kahekesi. Ema armastas lugeda ja kui mina selle selgeks sain, uppusin samuti raamatutesse. Olin ikka lugemishull! Tegin koolistki poppi, et minna Nõmme lasteraamatukogusse, ja valetasin, et tunnid jäid ära. Toona polnud mul matemaatika vastu mingit tõmmet, jäin isegi kahel korral suvetööle. Tegelikult käis üks või kaks päeva nädalas popitegemine asja juurde ja sellega lepiti. Käisin muuseumis, raamatukogudes, kinos. Võib öelda, et see oli täielik elutarkusega põimitud kultuuriprogramm, sest koolitee ei kulgenud kuigi libedalt. Esimesed seitse klassi olin Rahumäel, edasi suunati Mustamäe 44. Keskkooli, sealt läksin Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumi arhitektuuri õppima, kus ei oldud rahul mõjuga, mida avaldasin õpperühmale. Õppeprorektor ütles: „Vaadake, Vladislav, tulevikus võib juhtuda, et kohtume tänaval ja ma kergitan esimesena teie ees kaabut, aga nüüd oleks parem, kui lahkuksite ja läheksite näiteks kaugõppekeskkooli.“ See oli suurepärane soovitus, sest just seal hakkasin õppimist nautima!

Ülikooliaeg

Olin paralleelselt õppetööga filharmoonias lavatööline – palju muusikat, artiste, poeete. Äge elu, kuid vene sõjaväest pääsemiseks oli vaja leida lahendus. Näitlejaks ei saanud ja vaatasin ajalehest, et Pedagoogilises Instituudis kestab vastuvõtt. Helistasin ja uurisin, kus on kõige väiksem konkurss ning selgus, et füüsikas ja matemaatikas – valisin matemaatika.

Sisseastumiseksamid läksid üle kivide ja kändude, sest tugevat põhja mul all ei olnud. Võtsin ruttu järele ja tegin puudujäägid tasa. Huvi matemaatika vastu oli, sest kui selle sisse lähed, on see väga vaimustav, elegantne – asjata ei peeta seda jumalate teaduseks.

Pedagoogikakutse omandamine käis asjaga kaasas. Haritud inimesest peeti loomulikult lugu, kuigi toona arvasid paljud, et pedagoogitööst targem on leida head raha sisse toov amet, kas või keevitaja.

Õppetöö ja tudengielu

Varasema elu põhjal teadsin, et korralikku loengutes käijat minust ei saa ja tekkis plaan taotleda individuaalgraafikut. See eeldas enda heast küljest näitamist. Otsustavaks sai parteiajaloo õppejõu Lembit Randmetsa pakkumine teha uurimistööd. Olin ainsana kohe nõus. Hõbedaste lokkidega Randmets, kellele meeldis napsu võttes ladina keeles peast Ovidiust lugeda, pakkus teemaks komsomoliorganisatsiooni taastamise Tallinnas pärast teist maailmasõda. Tegingi siis nii-öelda teadust ja pingutasin ka õpingutes ning dekaani loal vabastatigi mind edasisest loengutes kohal käimise kohustusest.

Uurimustöö sain selle valmis ja vene keelde tõlgitud, mispeale see saadeti Moskvasse üliõpilaste ühiskonnateaduste konkursile. Minust sai üleliidulise konkursi laureaat, Pedagoogilise Instituudi au ja uhkus! Ja siis äkki selgus, et pean Moskva Ülikooli peahoones toimuval üleliidulisel konverentsil esinema. Sellega seoses pidin kiirkorras komsomoli astuma. Moskvas käisime mausoleumis Leninit vaatamas ja mina sain selga delegatsiooni poolt kaasa võetud Eesti rahvariided, sest olin ainus, kellele need parajad olid. Konverentsil endal jäigi aga esinemata sobimatu välimuse ehk pikkade juuste tõttu. Eestis polnud see probleem, ent Moskvas lavale ei lastudki.

Koolipraktika ja pioneerilaagri praktika pidi ära tegema. Pean tunnistama, et minu esinejaloomus ja teatud artistlikkus tuleb õpetajaametis kasuks –suudan tähelepanu köita.

Väga väärikas, heatahtlik ja samas ka nõudlik oli 19. sajandi lõpus sündinud härrasmees, matemaatikaõpikute autor ja meie esimene grupijuhendaja Arnold Vihman. Kindlasti kateedrijuhataja Aksel Telgmaa, tema pedagoogiline hoiak ja selline väikse muigega kõige tegemine oli mõjus. Suurepärane õppejõud, kes luges dialektilist materialismi, oli Lembit Valt. Pedagoogilise praktika ajal juhendas mind Jaak Loonde – legendaarne matemaatikaõpetaja, keda armastati, kardeti, vihati. Tema on uurinud emotsioonide soest matemaatika õppimisel, mis on väga huvitav. Karismaatiline oli Kustav Laigna.

Instituudis olid klubiüritused ja kirjandusõhtud, kus esinesime koos Enn Karuga, ning peod, kus alkoholi tarbimisele ei vaadatud sugugi nii karmilt nagu praegu. Minu enda seltsielu toimus aga natukene teistes sfäärides, pigem istusin Pegasuse kohvikus noorte kirjanike ja kunstnikega.

Lõpetamine ja tagasivaade

Juba viimasel kursusel töötasin kateedris laborandina ja vahel viisin noorematel kursustel läbi praktikume või asendasin mõnda õppejõudu ka loengus. Lõpetades saingi suunamise matemaatika kateedrisse. Päris koolis olen töötanud vaid ühe veerandi asendusõpetajana, samuti kurtide koolis asendajana, mis oli väga huvitav kogemus.

Kindlasti sain nägemuse ja arusaamise sellest, mismoodi võivad suured skeemid ja ideoloogiad olla üles ehitatud. Leidsin seejuures huvitavaid nüansse süsteemis, mis seda justkui ei võimaldaks. Tegelikult tugines kogu tolleaegne haridus paljus lääne filosoofide kriitikale ja refereeringutele, läbi mille õppisid ometigi märkama ka tõelist sisu.

Või siis lihtne tarkus, mis ilmnes mõnd eksamit sooritades – ei ole tähtis, kui palju ma tegelikult tean, vaid kui palju arvatakse mind teadvalt. Sellega kaasnes ka paremaid hindeid, kui olin tegelikult ära teeninud.

Ütelus, et haridus ei riku matsi, on mingitpidi väga õige. Samas – haridus ei garanteeri, kuid annab võimaluse hakata maailma nägema hoopis enamate kantide pealt, eri nurkade alt. Öeldakse ka, et haridus on see, mis jääb inimesele alles siis, kui ta kõik õpitu ära unustab. Veelgi tähtsam on haridus inimese kriitilise meele arendamiseks – haritud inimene ei ole reeglina enam nii lihtsameelne ja manipuleeritav kui harimatu, ta oskab ja suudab kahelda.

Mina sooviks ülikoolile ikka teatud konservatiivsust. Ei ole vaja liiga lobedalt kõige uuega kaasa joosta, sest tuuled pööravad ikka sinna ja tänna.