Anna Kõuhkna

kunstiõpetus, 2017

Lapsepõlv ja koolitee

Olen Tallinna tüdruk, kuigi minus on jõuliselt sees ka Lõuna-Eesti juured. Kohati tundub, et olen pealinlaste jaoks liigagi ekstravertne ja väljapoole. Loomingulisust toetas kodu, kus vanemad lubasid mul ise vabalt olla ja toimetada; polnud sellist karmi režiimi, et iga päev on kohustuslik trenn või huviring. Mul olid nn omad projektid – joonistasin palju, tantsisin, tegin naabritüdrukutega bändi, pidasin maja ees poodi ning kirjutasin 11aastaselt raamatu „Elu algab reedest“. Raamatut innustas kirjutama ilmselt ema, keda nägin toona kõrvalt psühholoogiat õppimas.

Tee õppimiseni

32. Keskkoolis käisin teatriklassis ja lõpetamiselgi oli üks valikutest teatriga seotud, kuigi kõigepealt läksin hoopis Tartusse nahakunsti õppima. Alles siis suunas elu mu Tallina Ülikooli. Katsed toimusid ülikooli peahoonest üle tee asuva paberipoe kohal olnud ruumides. Ilmselt joonistasime natüürmorti – pealuud või midagi sellesarnast. Veel oli intervjuu, kus sai jutustada oma lemmikkunstnikest. Kohe esimestest hetkedest oli kogu õhkkond soe ja vaba.

Õppetöö ja tudengielu

Õppekava pakkus tükikesi absoluutselt kõigist erinevatest kunstivormidest, millele andsid lisaväärtuse oma ainesse kirega suhtuvad õppejõud. Meil oli keraamika Jaana Kormašovi juhendamisel, klaasiklass Sofi Aršasiga, maaliklass Orest Kormašovi ja Linda Elkeniga, isegi skulptuur Tiiu Kirsipuuga. Kunstiajalugu oli väga põnev. Siis veel video- ja performance´i õpetus Kai Kaljoga. Eredalt on meeles üks Kai Kaljo ülesanne, kui pidime kodust ülikooli tulema oma stiilile vastupidises riietuses. Mina olin särtsakas aeroobikatreener üleni roosas, patsid peas, üle meigitud. Analüüsisime kõik koos, mis selle muutumisega ehk kohati piinlikkustki tekitava mugavustsoonist väljatulekuga kaasnes. Lisaks pani ta meid ühe teise ülesande käigus arutlema, kas lapsevanemaks olemine segab kunstnikutööd, mis omakorda andis noorele inimesele mõtteainet teemal, mille peale ise poleks tulnud.

Õppetöö toimus üldainete raames peamajas, ent kunstiaineid käsitleti ülikooli hoovis asuvas nüüdseks lammutatud hoones. See oli madalate lagedega pisike maja, kus sai mõnikord ka õhtuti istutud ja veini joodud. Tõeliselt suur hetk minu jaoks saabus teisel kursusel, kui Eve Kiiler pakkus võimalust teha ülikooli ruumides näitus. Eve usk minu loomingusse oli väga innustav ja andis särtsu. Just see teadmine oli tähtis, et ta mu loomingulist tegevust märkas. Pärast esimest näitust pakkusin juba ise, et korraldaks neid veel. Kokku sai ülikooli ruumides tehtud vist lausa neli näitust. Üldse meeldis mulle, et läheneti individuaalselt ja suhtumisega, et õiget või valet pole, tee nii, nagu sina näed! Keskkond võimaldas ise mõelda, proovida, lahendada ehk aitas lõppkokkuvõttes leida oma stiili, sest 19–21aastasena püüadki ju alles aru saada, kes sa oled. Kunstipraktika oli meil näiteks kevaditi. Pedagoogilist praktikat sain aga pigem magistriõppes ning koolitustel või õpetajana kasutan ja annan edasi mitut siis omandatud oskust.

Suhtun pedagoogiametisse üsna hästi. Vast kõige keerulisemad on väikesed lapsed, kelle puhul on vaja peale kunstiga tegelemise nende eest ka hoolitseda – tujud, tervis jms. Kui on võimalus valida, keda õpetada, meeldiks mulle tunde anda alates gümnaasiumiastmest, et loomingu kui sellisega saaks tegelda reaalselt.

Ülikoolis üritusi toimus, ent pigem jäid need meie kursusest kõrvale. Meie kursusel oli hästi erinevaid inimesi ja mulle tundub, et praeguseks ei suhtle omavahel keegi. Kooliajal toimisime õppetöö raames ühtse organismina, ent isiklikus plaanis olime väga erinevad.

Lõpetamine ja tagasivaade

Lõputöö oli suurem projekt. Ühendasin foto ja maali ning selle nimeks sai „Südame seisud“. Pildistasin ja intervjueerisin neljateistkümmet inimest, et selgitada, mida tähendab nende jaoks „südames olemine“. Palusin seda seisundit kirjeldada ja inimeste jaoks osutus see tohutult erinevaks tundeks. Kui ühele seostus see vaid heaolu tekitava päikesepaistega, siis teised rääkisid, kuidas nad ise seda päikesepaistet tekitavad. Lõin kuuldu järgi oma tunnetuse põhjal abstraktsed teosed – joonte ja täppide kooslused, kus põhiliselt määrasid värvid selle, mis nägemuse inimesest sain.

Tallinna Ülikoolis tärkas minu jaoks soov olla kunstnik, tahtmine näitusi korraldada; see on see, kus ma tunnen ennast ära, kus ma olen kirglik! Võtmekoht oli Eve Kiileri avatud võimalus, millele lisandus paljude teistegi toetus ja mentorlus. Lisaks tekkis koolist suhtlusvõrgustik ja sain julguse koputada paljudele ustele. Väga sümpaatne oli teatud mõttes hoitus, sest tolles eas sa vajad tuge. Mäletan ebakindlustunnet seoses mõttega, et ühel päeval saab kolm aastat täis ja ma ei tea, mis saab…kuhugi pean tööle minema, midagi pean tegema. Pöördepunktiks saigi näituse avamine, mis andis kindluse, et võin ühiskonna standarditele selja pöörata ning tegelda lihtsalt oma loominguga, sest see on toetatud ja hoitud. Võib-olla väga paljud ei saa kunstnikuks, sest nad ei tunneta seda hoitust ja kardavad, et ei tule toime. Samas on rahateema ikkagi sekundaarne. Kui sa oled kunstnik, siis oledki kunstnik – olgu siis läbi kannatuste või mitte. See elukutse tõmbab ja kutsub oma teed leidma. Mulle meeldib mõelda, et saatuse üks ots on sinu ja teine kellegi kõrgema käes. On asju, mida saame teha meie ise, et järgmine saaks juhtuda. Mitte et mul oleks kõik kulgenud takistuste ja probleemideta, sest kunstniku elus on see kõik hästi tavaline ja sellega peab harjuma. Samas olen kunsti armastanud ja tänu sellele energiale on süttinud paljud rohelised tuled.

Ülikooli kvaliteedi määrab õppejõudude ja meeskonna tase, tagasi Tallinna Ülikooli majja sattumine tekitab alati sooja tunde. Kui küsida, miks peaks üldse ülikooli astuma, siis tähtsad märksõnad on võrgustik, mentorlus ning mõtteaine ja areng. Soovin, et Tallinna Ülikool jätkaks ikka oma näo ja loomeenergiaga!