Kaasav haridus praktikas: Eesti õpetajate kogemus Padovast
Veebruari alguses toimus Erasmus+ projekt EQui-T raames õppekäik Itaaliasse Padovasse, kus ligikaudu 20 tegevõpetajat Eestist, Austriast, Norrast, Hispaaniast ja Itaaliast osalesid koolikülastustel, tunnivaatlustel ja aruteludes. Õppekäik Padovasse pakkus osalejatele võimalust näha kaasava hariduse erinevaid praktikaid, mõtestada oma igapäevatööd uues valguses ning tuua rahvusvahelisest kogemusest kaasa ideid ja küsimusi, mis rikastavad Eesti koolielu. Eestit esindasid projektimeeskonna liige Kristin Parve ning õpetajad Kristiina Rebane, Triinu Parve ja Kert Õun.
Digitehnoloogiate instituudi haridustehnoloogia akadeemilise suuna fookuses on teemad, mis seovad omavahel õppimisteadused ning tehnoloogiaga rikastatud õppeprotsessi. Erasmus+ projekt EQui-T (European quality development system for inclusive education and teacher training) keskendub kvaliteetsete kaasavate õppematerjalide loomisele ja jagamisele. Projekti eesmärk on toetada õpetajaid avatud ja kaasavate õpiressursside (OIER) loomisel ning arendada ühtsemat arusaama kaasava hariduse põhimõtetest eri riikides.
Veebruari alguses toimus projekti raames õppekäik Itaaliasse Padovasse, kus ligikaudu 20 tegevõpetajat Eestist, Austriast, Norrast, Hispaaniast ja Itaaliast osalesid koolikülastustel, tunnivaatlustel ja aruteludes. Õppekäik Padovasse pakkus osalejatele võimalust näha kaasava hariduse erinevaid praktikaid, mõtestada oma igapäevatööd uues valguses ning tuua rahvusvahelisest kogemusest kaasa ideid ja küsimusi, mis rikastavad Eesti koolielu. Eestit esindasid projektimeeskonna liige Kristin Parve ning õpetajad Kristiina Rebane, Triinu Parve ja Kert Õun.
Järgnevalt jagavad Eesti õpetajad oma kogemusi ja tähelepanekuid.
Kaasava hariduse tähendus laieneb
Triinu Parve sõnul kõnetas teda enim võimalus külastada kohalikke üldhariduskoole ja võrrelda Itaalia koolikorraldust Eesti omaga.
Töötades klassiõpetajana Eestis, pakkus Itaalia koolipäev ja -korraldus huvi just silmaringi avardamise ja võrdluse mõttes. Eesmärk ei olnud otsida paremat või halvemat, vaid kõrvutada oma õpetajakogemust ning mõtestada, miks koolisüsteemid erinevad ja millised tegurid neid mõjutavad.
Kui varem tähendas kaasav haridus tema jaoks eelkõige hariduslike erivajaduste ning vaimse ja füüsilise erivajadusega arvestamist, siis projekt andis mõista, et kaasamine hõlmab ka keele, kultuuri ja religiooniga arvestamist. Riigiti võib kaasava hariduse olemus erinevalt esile tõusta.
Kõige olulisemaks peab ta kogemust ja silmaringi laienemist. Teiste õpetajate töö vaatlemine aitab märgata ka iseennast õpetajana kõrvalt ning mõtestada ülesannete eesmärki ja mõju erinevatele õppijatele ühises klassiruumis.
Loovus, lõiming ja väljakutsed klassiruumis
Kert Õuna jaoks oli õpirännak Padovasse põnev ja silmiavav. Esimesel päeval toimus loeng Padova Ülikoolis, kus tutvustati Itaalia haridussüsteemi, kaasava hariduse arengut, kasvavat vajadust ning rakendamisega seotud probleeme.
Aruteludes selgus, et paljud kaasava hariduse väljakutsed on sarnased eri riikides: vähene rahastus, spetsialistide puudus ning sellest tulenev surve õpetajatele, kes peavad looma alternatiivseid õppematerjale või haldama väga erinevate vajadustega klassi sageli üksinda.
Koolikülastuste käigus vaadeldi tunde Scuola Pacinotti ja Scuola Forcellini põhikoolides. Näha sai matemaatika, kehalise kasvatuse ja inglise keele tunde. Eriti jäi silma matemaatikatunni lõiming ajalooga ning aktiivne liikumine õppetöös. Õpetaja oli karismaatiline ja kaasahaarav ning haldas klassi hästi.
Samas ilmnes ka kaasamise keerukus: kehalise kasvatuse tunnis ei jätkunud õpetajal piisavalt tähelepanu ühele selgelt erivajadusega õpilasele, kes ei suutnud teistega samaväärselt kaasa teha. Õpetaja tunnistas seda ka ise.
Üllatust pakkus ka see, et esimeses klassis olid ainetunnid ligi kaks tundi pikad. Inglise keele tund oli mitmekülgne ja lõimitud meisterdamise, muusika ning tantsuga, kuid tunni teises pooles hakkas õpilaste tähelepanu hajuma.
Kokkuvõttes tõi õpirännak kaasa mitmeid ideid, mida oma tundides katsetada. Samuti oli värskendav näha, kuidas teises Euroopa riigis õppesisu edasi antakse, ning märgata sarnasusi Eesti haridussüsteemiga, näiteks lõimingu, mitmekülgsuse ja aktiivõppe osas.
Kinnitust ja küsimusi kaasamise praktikast
Kristiina Rebase hinnangul olid koolikülastused silmiavardavad ning andsid samas kinnitust, et Eestis liigutakse kaasava hariduse suunas õigesti.
Tema jaoks oli oluline näha, kuidas lapsed ise toetasid erivajadusega klassikaaslast – suunasid teda ülesannet lahendama ja aitasid tähelepanu õigesse kohta koondada. Eestis on ta kogenud ka vastupidiseid olukordi, kus eriline laps võib kergesti teiste poolt kõrvale jääda.
Samas oleks ta põhikooli õpetajana soovinud rohkem kuulda sellest, kuidas kaasamist rakendatakse just põhikooli astmes. Kuigi ülikooli tasandil on süsteemne tugi olemas, tekitas küsimusi see, kuidas õpiraskustega õppijad jõuavad ülikooliõpinguteni teadmisega oma erisustest ning kuidas tagatakse, et neid erisusi ei kasutataks kurjalt ära.