Eik Erik Sikk

audiovisuaalne meedia, 2022

Lapsepõlv ja koolitee

Sündisin Pelgulinna sünnitusmajas, ent gümnaasiumi keskpaigani elasin Arukülas, kus veetsin aega kodusena koos vanaemaga. Mul oli väga palju aega lihtsalt olla laps – sai mõelda omi mõtteid, mängida, looduses jalutada. Nähes ajakirjanikust ja teleprodutsendist ema kirjutamas, tekkis soov ka ise luua. Lugemise-kirjutamise õppisin selgeks varakult ning mõtteterad panin joonistuste või luuletustena paberile. Mul olid vihikud, kuhu kirjutasin jutukesi enda loodud tegelaste seiklustest Harry Potteri või Sõrmuste Isanda maailmas. Seega on lapsepõlv kindlasti mõjutanud mu edasist elu – nii loomingut EiKina, BFMis tehtud filmikesi kui ka Eesti lugude sarja raames valminud dokki ema nõudehullusest. Koolitee kulges Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus mu lemmikud olid humanitaarained.

Tee õppimiseni

Käisin põhikooli ajal viis aastat Polygon Teatrikooli näiteringis, gümnaasiumiosas teatriklassis ja kõik kinnitas seda, et mulle meeldib laval olla. Samas tundsin, et lavakas pole ikkagi minu jaoks; just see, et oli minust tunduvalt enam motiveeritud noori, kes näitlejana õpiksid kellegi teise kirjutatud tekste, looksid rolle, ehitaksid tegelasi ning mängiksid siis kõike sedasama ikka ja uuesti, sadu kordi. Mõtlesin, et pigem esitan siis juba oma laule sadu kordi. Selleks hetkeks olin juba aastaid tegelnud loominguga, teinud lugusid ja muusikavideoid ning BFM oli edasiõppimiseks loogiline valik. Tol aastal polnud filmikunsti katseid ja läksin audiovisuaalse meedia erialale.

Sisseastumiseksamitest meenub näiteks see, et meile anti 24 tundi aega teha paar fotoseeriat, mis jutustaksid mõnd lugu. Pildistasin, kuidas sõber koos isaga aeda parandab ja kompostikasti ehitab, et selle tegevuse kaudu peegeldada isa-poja suhet.

Õppetöö ülikoolis

Varasemaga kõrvutades oli suurim kontrast see, et gümnaasiumi teatriklassi kaaslastega kaksteist aastat koos tegutsedes tekkis väga tugev kogukonnatunne, mis ülikoolis esialgu puudus. Järsku oli tegemist justkui abielu lagunemisega, kus pead hakkama oma elu kusagil uues korteris nullist üles ehitama.

Eriala oli audiovisuaalne meedia ehk põhimõtteliselt filmikunsti õppimine, kuid kohe otsustada polnud kohustuslik, kas valida operaatori, lavastaja, stsenaristi eriala või muu suund. Tehniline moodul tegi valgust, heli ja pilti, loovmoodul pakkus ideid, mida lavastada. Väga kahju, et olime maandunud täpselt koroonaaega, sest nii mõndagi jäi seetõttu puudulikuks ja läks kaduma. Koolis omandad küll teooria – istud loengus arvuti taga, et õppida, kuidas tehnika töötab, mis on produktsioon ja postproduktsiooni, kuidas stsenaariumi kirjutada, kuid kogu selle eriala mõte on ju siiski võtteplatsil viibimine ja meeskonnatöö. Lühifilmide ja sarjade tegemisel ongi kõige tähtsam hea tiim; see, et operaator, lavastaja, monteerija ja produtsent töötaksid ühtsena, küünarnukid kõrvuti. Kui tuli uus projekt, tekkis alati võitlus, kellega koos saab asju teha. Eks juhtus ka igasuguseid asju, näiteks kord võtetel tuli kiirabi kutsuda, sest üks tiimiliige oleks sõrmest ilma jäänud. Õnneks lõppes kõik hästi.

Mind mõjutas väga Sirje Runge õpetus näha maailma täiesti uue nurga alt. Valguse ja värvi loengutes liigutasime laual värvilisi paberitükke, luues neist abstraktseid alateadvusest ja emotsioonist kantud kompositsioone. Runge rääkis, kuidas erinevat valgust vaadates tekivad uued abstraktsed pildid, mis oli minu jaoks uudne ja väga inspireeriv vaatenurk. Mirjam Jegorov andis valikainena montaaži erikursust, kus eriti huvitavaks osutus juba monteeritud filmist stseenide juppideks lõikamine ja ümber tõstmine nii, et tekiksid täiesti uued kujundid, sõnumid ning sisu.

Paarist-kolmest inimesest minu kursusel said pikemaajalised sõbrad, kellega me teeme nüüd ühiselt ka eri projekte. Samas õppis meil ka rahvusvahelisi tudengeid, kelle jaoks pakkusid siinne õppekava ja tingimused väga häid võimalusi filmitegemist katsetada.

Lõpetamine ja tagasivaade

Mu lõputööks oli lühifilm „Hommikul“, mida juhendas Dirk Hoyer. Ott Aardam kehastas filmis meest, kes saab kusagil abstraktses düstoopilises maailmas teada, et sureb tunni aja pärast ära, misjärel jõuab ta taipamiseni, et on terve elu elanud teiste jaoks. Dirkiga olid iganädalased arutelud, et muuta lugu veel mõjusamaks – näiteks mida tegelane mõtleb või kas ta peaks ehk mõne muu iseloomujoonega olema või kas me saame talle veel kuidagi pinget ja ebamugavust valmistada, et oleks põnev jälgida, kuidas üks inimene sügavikku kukub ning hävineb. Minu jaoks olid need võrdne võrdsega vestlused väga vabastavad.

Sain kinnitust, kui hädavajalik on professionaalsus, pühendumine ja tiimitöö. Mind inspireeris mitu valikainet, mis õpetasid nägema ümbritsevat uue pilguga ja taipama, et paljut, mida ei saa panna sõnadesse, saab panna pilti. Omaette põnev oli kursuse rahvusvaheline mõõde, mis tõi kaasa tutvusi välisriikide tudengitega, avades nende mõttemaailma. Lisaks jõudsin järeldusele, et oskan olla väga hea diplomaat ja suhtleja.

Ülikooliaeg avardas kindlasti silmaringi ja mõttemaailma – see oli katselava, kus võis põrumist kartmata inspireerivate isiksuste juhendamisel ideed lendu lasta.