Easõbralik tööandja ei sünni juhuslikult – SAFE projekt loob lahendusi

„Lahendused easõbralikele tööandjatele“ (SAFE) on Interreg Central Baltic programmi toetatud kolmeaastane projekt, mis on suunatud tervise- ja heaolusektori tööandjatele. Projekti eesmärk on luua digitaalne eneseanalüüsi- ja lahendusplatvorm, kus tööandjad saavad läbi viia organisatsiooni eneseanalüüsi ning saadud tulemustele tuginedes asjakohaseid soovitusi ja juhendmaterjale, mille abil parandada easõbralikkust nii töökeskkonnas kui ka juhtimisprotsessides. Projekti partnerid on lisaks TLÜ Haapsalu kolledžile Eestist MTÜ Kuldne Liiga, Soomest Metropolia Ülikool ning Rootsist NDPHS.

Projekti raames toimus 13. jaanuaril 2026 Pärnus Hestia Strand Hotelis seminar piloteerimises osalevatele tervishoiusektoris tegutsevatele organisatsioonidele, sh haiglatele, hooldekodudele ning taastusravi-, rehabilitatsiooni- ja hoolekandeteenust pakkuvatele asutustele. Seminaril osalesid üheteistkümne organisatsiooni esindajad.

Easõbralikkuse teema olulisus tuleneb Eesti ühiskonna kiiresti muutuvast vanuselisest struktuurist. Kasvav 55+ vanuserühm mõjutab märkimisväärselt nii tööturgu, kogukondade toimimist kui ka avalikke teenuseid. Seminar tõi kokku eksperdid, kes jagasid teadmisi töökorralduse ja pensioneerumisprotsessi teadvustamisest, ruumiloome ja kaasava disaini põhimõtetest ning sotsiaalsete suhete hoidmise ja väärtustamise olulisusest.

Easõbralikkuse teemat avasid:

• Tiina Tambaum – PhD, TLÜ Haapsalu kolledži magistriõppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ juht ja sotsiaalgerontoloogia lektor

• Triinu Lillepärg – Eesti Töötukassa peaspetsialist-sisekoolitaja, magistrikraad õppekaval „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“

• Katrin Lember – AS A. Le Coq personali- ja kestliku arengu direktor, hariduselt jurist (Tartu Ülikool), Eesti Kvaliteediühingu liige

• Sirle Salmistu – TalTechi Tartu kolledži vanemlektor, maastikuarhitekt ja linnaplaneerija, IFLA easõbralike kogukondade ja maastike tööprogrammi juhataja

Tiina Tambaum keskendus küsimusele, kuidas viia läbi tõhusat koostöövestlust ning toetada inimesi elumuutuste ajal. Organisatsioonid peaksid arvestama normaalse vananemisega ning kohandama ruume ja tööprotsesse töötajate vajadustest lähtudes. Pensionile jäämine on protsess, mitte üksik sündmus, ning statistiliselt mõjutab see enim mehi, kelle sotsiaalsed suhted võivad olla seotud peamiselt töökollektiiviga. Sellesse perioodi võivad jääda ka muud olulised elumuutused, nagu omaste hooldamine, vanavanemaks saamine või leseks jäämine. Pensionile jäämiseks tuleks teadlikult valmistuda juba umbes kümme aastat enne pensioniikka jõudmist nii töötaja kui ka tööandja poolt. Pensionile üleminek mõjutab lisaks töösuhtele ka identiteeti ja igapäevaseid rutiine ning inimesed vajavad aega ja tuge uute rollide leidmiseks. Varakult peetud vestlused ning mõtestatud planeerimine aitavad ennetada kriise ning toetavad inimest nii finantsiliselt kui ka emotsionaalselt.

Triinu Lillepärg tutvustas eelmisel aastal kaitstud magistritööd, milles ta uuris organisatsioonikultuuri, mis toetab kõiki vanusegruppe, sh 55+ töötajaid, tuginedes teaduskirjandusele ja Eesti Töötukassa näitele. Teaduskirjanduse põhjal on easõbraliku organisatsiooni tunnusteks koolitus- ja arenguvõimalused, paindlikkus, tervise toetamine, kaasamine ja tunnustamine, õiglane suhtumine ning mitmekesisust väärtustav kultuur. Samuti on olulised easõbralik füüsiline ja sotsiaalne töökeskkond ning töökorraldus. Uuring kinnitas, et teoorias kirjeldatud aspektid vastavad ka 55+ töötajate hinnangutele oma vajaduste ja ootuste kohta. Enamik easõbralikkuse tunnuseid osutus organisatsiooni tugevuseks, kuid arengukohana ilmnes vajadus töökoormuse parema tasakaalustamise järele. Töö intensiivsus on üks peamisi põhjuseid, miks 55+ töötajad lahkuvad pensionile. Jätkusuutlik tervisepakett ja staažipäevad aitavad hoida töötajate motivatsiooni. Kokkuvõttes võib öelda, et easõbraliku ja 55+ töötajaid toetava organisatsiooni põhimõtted kattuvad suurel määral hea tööandja universaalsete praktikatega ning avaldavad positiivset mõju kõigile töötajatele.

Katrin Lember rääkis AS A. Le Coqi näitel, kuidas ettevõte kaasab ja toetab oma vanemaealisi töötajaid, sealhulgas pensionile siirdumise järel. Ettevõtte töötajate keskmine vanus on 43,3 aastat ning 20% töötajatest on 55+ vanuses. Erinevate põlvkondade koostöö parandamiseks korraldatakse meeskonnakoolitusi, mis aitavad üksteist paremini mõista ja toetada. Ettevõte pakub IT-koolitusi kõigile töötajatele, mis on eriti populaarsed 55+ töötajate seas. Võimalik on ka paindlik tööaeg, näiteks nelja päevane töönädal või osaline töökoormus. Olulisel kohal on töötajate tunnustamine: alates kümnendast staažiaastast tehakse ettevõtte poolt kingitusi, arvestades töötajate isiklikke eelistusi. Ettevõtte juures tegutseb endiste töötajate klubi „Humal“, mis pakub võimalust kohtumisteks, väljasõitudeks ja sotsiaalseks suhtluseks. Samuti saavad pensionile jäänud töötajad teha vajaduse korral tööampse, näiteks aidata inventuuri läbiviimisel või asendada puhkuste ajal teisi töötajaid.

Sirle Salmistu käsitles WHO raamistikku vanusesõbralike linnade ja kogukondade loomiseks ning rõhutas, et hea elukvaliteet sõltub nii füüsilisest kui ka sotsiaalsest keskkonnast. Kaasava disaini põhimõtted aitavad luua ruume, mis sobivad erinevate võimekustega inimestele. Nii välis- kui ka siseruumi tuleks vaadelda kasutaja vaatenurgast, pöörates tähelepanu paindlikkusele, turvalisusele ja loogilisele liikumisele ning tervislike valikute toetamisele. Sotsiaalne suhtlusruum on sama oluline kui füüsiline ligipääsetavus. Avaliku ruumi kvaliteet aitab vähendada üksildust ja tugevdada kogukonnatunnet. Inimeste kodus vananemise toetamine eeldab ligipääsetavaid teenuseid ja keskkondi. Ka raviteekondade puhul on oluline selgus, et kasutaja teekond oleks arusaadav ja toetav – vastasel juhul võivad ka head teenused jääda inimesteni jõudmata.

Kõik esinejad rõhutasid, et 55+ inimesed on Eesti tööturul hindamatu ressurss: nad on motiveeritud, kogenud ja lojaalsed. Nende kaasamine ei ole üksnes sotsiaalne kohustus, vaid ka strateegiline võimalus. Päeva teises pooles tutvustasid SAFE projekti meeskonnaliikmed piloteerimisprotsessi, küsimustiku täitmise etappe ning saadud tulemuste ja lahenduste rakendamisvõimalusi. Seminari lõpetas paneeldiskussioon, kus arutleti käsitletud teemade üle ja toodi esile häid näiteid juba rakendatavatest easõbralikest praktikatest. Arutelu modereeris Tiina Tambaum ning paneelis osalesid AS Viljandi Haigla juhatuse liige dr Mart Kull, AS Hoolekandeteenused koolitusspetsialist Helina Andresen ja Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse juhatuse esimees Kadri Englas.