Erasmus maailma serval: kuidas üks semester Islandil muutis mu maailmapilti

Aga miks just Island?

Teadsin, et tahtsin minna mõnda kohta, kuhu nii lihtsalt ei satuta. Kuna mul on olnud priviligeeritud võimalus lapsevanematega juba Euroopas reisida, siis mõtlesin, et Saksamaa või Itaalia mulle nii palju põnevust ei pakuks. Veel oli mõttes Prantsuse Guajaana ja Jaapan, kuid mõlemad tundusid kohati jälle liiga ekstreemsed paigad, kus kohe üksi keelt oskamata pool aastat olla. Lisaks oli minu jaoks tugevaks müüginumbriks Islandi võimas loodus ja põnev kultuurilugu. Mis siis muud kui kandideerima, dokumente täitma ja kohvreid pakkima. Õnneks on Island dokumendihalduse kohapealt mõnusalt skandinaavialik ja üle digisilla oli kandideerimine võrdlemisi lihtne ning selge (eriti võrreldes sõbranna kaootilise Itaalia ülikooli kogemusega), kuid peab olema valmis ise hakkajalt aktiivselt asju ajama.

Lehmi lennutavad tuuled ja nutvad rahakotid

Kohapeale jõudes sain esiteks kerge kultuurišoki mõlemast Islandile väga teadatuntud iseloomustusest: hindadest ja ilmast. Kuna kool algas juba augusti keskel, siis oli päris üllatav tulla Eesti 25-kraadisest suvest 15-kraadisesse sügise-laadsesse-tootesse. Kuna Reykjavik ja selle ümbrus, kus elab umbes 60% kogu saare rahvast, asub mereääres, siis oli seda ka ilmast väga tunda. Priima suveilm ongi umbes 13 kraadi juures ja talvel tiirleb temperatuur +3 ja nulli vahel. Korraga tundus Eesti pidev „kehv suusailm“ justkui kaotatud privileeg! Samuti oli talvel põhiteguriks pimedus, sest detsembris tõuseb päike veidi peale kella 11 ja loojub Eesti kombel poole 4 paiku. Ja muidugi Islandi tuul, mis on täiesti teisest killast!

Üks Islandi sõbranna rääkis, kuidas ta kord väiksena muusikakooli talvel kõndis ja nii tugev tuuleiil puhus, et ta pidi lambipostist kinni haarama, et mitte ära lennata. Samuti rääkis ta, kuidas kord punase tormihoiatusega ta kodukülast väidetavalt lehm ära lendas, kuid tont seda teab, on see külakõmu või tõsijutt.

Kuigi olin arvestanud, et Islandi hinnad on nii kallid nagu nad on, siis kohapeal lõi reaalsus siiski pahviks. Näiteks pakk tomateid poes maksis umbes 4.5€, mozzarella juust 3.6€, õlu pubis 12€ ja eine restoranis 20€. Alates 2010ndatest on toimunud Islandil tohutu turismitõus: hetkel külastab seda umbes 400 000 elanikuga saart iga aasta üle 2 500 000 turisti. Suurest turismindusest on kasvanud ka lühiajalise tööjõu nõudlus, kellest huvitaval kombel enamus on poolakad. Nende umbes 25 000 elanikuga kommuun moodustab pea 5% rahvastikust. Lühiajaliste töötajate rohkus on löönud ka lühiajalise üürituru hinnad peadpööritavasse kõrgusesse. On täitsa tavaline, et eramaja garaaž on ehitatud väikseks stuudiokorteriks ja on kellegi koduks. Mina maksin umbes 900€ oma toa eest kesklinnas. Selle hinna peale jäi Islandi sõbrannal suu ammuli: „Nii odav! Kuidas sa nii hea diili said?!“ Samas naabruskonnas elas ka mu teine Erasmuse semu, kes (küll suurema toa eest) maksis 1500€. Ainus, mis oli odav, oli küte. Islandi maasoojusenergiaga saab peaaegu, et tasuta kütta soojaks nii kodud kui ka kraanivee. Kohalikel on kombeks keerata radikad põhja ja hoida samal ajal aknad pärani lahti – nii on hea soe ja õhk kah värske. Samuti köetakse maasoojusenergiaga Islandi arvukaid avalikke basseine, mis pea alati asuvad õues. Ühe eriti priima basseinikompleksi juures oli ka põrandaküte, ÕUES! Et siis on mõnus riietusruumist basseini joosta. Sama soojusenergiaga sulatatakse ka talvel jäiseid tänavaid: sooja veega torud jooksevad autotee all ja nii need ei külmugi.

Loodus kui Islandi suurim toode ja tuluallikas

Jah, looduse ilu Islandil ei ületa miskit.

Mäletan, kui tulin kesklinnas oma kodupoest semuga ühel suvalisel õhtul välja ja märkasime, et üle kogu pealinna tantsisid imelised virmalised. Kui turistid tormasid kohe pilte klõpsutama, siis peagi muutus see enda jaoks juba tavapäraseks ja mitte nii eriliseks. Siiski oli vaatepilt alati võimas ja pilgusuunamist väärt.

Samuti on ka koskesid seal jalaga segada. Kui Eestist sõbranna külas käis ja me parajasti autoga teise linna sõitsime, võttis ta korraga fotoka välja ja hüüdis: „Vaadake kui suur kosk! Vaadake!“. Pilku sinna suunates nägin aknast väikest õnnetut joakest mäeserval, mis minu suurte koskedega harjunud silmale oleks märkamata jäänud.

Põnev on ka Islandi täielik tühjus. Muidugi linnad ja külad ning nende lähedased alad on tänapäeval puid silmailuks täis istutatud, kuid kui linnast eemale sõita, vaatab otsa vaid tühermaa. Lääne-Fjordidel autoga metsapeatust teha oli eriti pentsik kogemus. Lähedal ühtegi vetsuga tanklat polnud ja nii oli see ainus võimalus. Ronisin autost välja, kuid kohe avastasin, et pole ju kuskile taha peitu oma asja ajama minna! Kõik ümbruses oli vaid tühermaa ja sa olid kui peopesal kenasti kõigile näha. Lõpuks tükk maad eemal leidsin väikse kivi, mille taha sai natukesegi privaatsemalt oma asju ajama minna.

See imeilus ja vägev loodus ongi islandi suurim müüginumber, mis tuleb oma plusside ja miinustega. Kuigi iga kose ja vulkaanivälja juures oli puhas tasuta avalik tualett, oli selle kõrval alati ka suur nännipood ja turistilõksust restoran. Igas vaatamisväärsuse kohas ootas iga ilmaga tohutu rodu turiste, kes paaniliselt kõike jäädvustada proovisid. Ka paar kohalikku kurtsid ülerahvastatust – nende lemmik looduslik kuumaveeallikas, kus ikka kord kuus sulistamas käidud sai, on nüüd korraga tasulise parkimisega ja turistitest pungil!

 

Millised need päris viikingid siis on kah?

Minu kogemused islandlastega on olnud kohati väga erinevad, nii et tahan rõhutada, et see siin on vaid pinnapealne kokkuvõte. Islandlased on väga põhjamaalaste moodi – sa saad kohe aru, kas neile sa parajasti meeldid või mitte ning kas nad naudivad oma tööpäeva või ei. Samas oma tiiva alla võttes on nad vägagi sõbralikud ja andvad. Kord pubis istudes küsis üks noormees meie lauast tooli. Muidugi andsime, sest keegi isegi ei istunud sellel parajasti. Vastutasuks andis noormees meile baarist kaks õlut puhtalt niisama!

Väga uhked (ja põhjusega) on nad oma kultuuri üle, olgu see siis kas erilistelt Islandi lammastelt kogutud villaga kampsiku kandmine (lopapeysa) või keelesäilitamine nii, et ka tänapäeva lapsed oskavad sadu aastaid tagasi kirjutatud saagasid lugeda. Kohati on nad ka veidike üleolevad – nad teavad väga hästi kui erilised nad on ning kui eriline kodumaa neil on ja nii ei karda nad ka turistidelt igal võimalusel raha lüpsta.

Eesti ja Island – erinevates peredes kasvanud ühemunakaksikud

Mõnes mõttes on Eestil ja Islandil palju sarnasusi: me mõlemad oleme väikeriigid ja meie mõlema tugevuseks on loodus. Mõlemal on väga suur füüsiline pind, mida ei jõua väikse rahvaarvuga ära katta. Samas on mõlemal ka oma erilisi külgi. Esiteks on Island väga eluviisilt ameerikalik: teemas on suured autod ja kogu liiklus on autode ümber planeeritud. Bussiga kõrval-linna jõuda oli peaaegu võimatu. (Üle)tarbimine on teemas ja võrdlemisi vähe on liikvel mahetooteid. Samas on nad oma maailmavaadetelt palju progressiivsed: iga nurga peal rippus vikerkaare värvides lipp ja rõhk on tugevalt soolisel võrdõiguslikkusel. Rääkisin meesterahvast Islandi sõbraga, kes oli ülikoolis minu mentor. Tal on minust palju vanem ja tema põhikooliiga jäi juba üle kümne aasta tagusesse aega. Ometi rääkis ta kirglikult kudumise pelgamisest ja kuidas ta suurest vihast käsitööõpetajat sõpradega kiusas. Rääkisin, et meil on käsitöö tunnid alati poistele ja tüdrukutele eraldi ja alles viimasel ajal on hakatud õppekavasid muutma. Ta oli sellisest segregatsioonist väga šokis. Samuti on Islandil palju näha näiteks meessoost lasteaia kasvatajaid, mida mina olen Eestis vaid kord elus märganud. Eks need väiksed asjad ongi need, mis ühiskonna üleüldist suhtumist muudavad ja Eestil on neilt palju eeskuju võtta.

Viimaseks suureks erinevuseks on naabrid ja turvalisus. Islandil pole ajalooliselt kunagi sõjaväge olnud ja riik pole pea üheski sõjalises konfliktis osalenud (v.a. sunniviisiliselt teises maailmasõjas, kui liitlased kasutasid saart strateegilise tankimispunktina Euroopa ja USA vahelistel lendudel). Ka füüsiliselt hulbivad nad saarekesel keset merd ja keegi pole nende vastu huvi (peale Trumpi väljaütlemiste) tundnud. Eestiga võrreldes tundub selline naabrivaba elu hämmastavalt rahulik. Seal olles teadsin, et mis ka Euroopas homme ei toimuks, on see saar endiselt täiesti igasugusest ohust väljas.
Siiski ei suuda minu jaoks elu Islandil trumbata üle elu Eestis. Eriti hakkasin igatsema nädalavahetustel metsas jalutamist.

Miks on Erasmus just Islandil kogemus?

Nagu ka vast paljud teised välisõppel käinud inimesed räägivad, oli ka minu jaoks suurim pluss Erasmuselt just uued ägedad sõbrad ja suhted. Võimalus avastada maailma kõige ilusamat loodust on üks asi, kuid teha seda priimas seltskonnas on täiesti teine tera! Nii mõnegi sõbraga suhtlen
senimaani igapäevaselt ja plaanime koos uusi seikluseid. Samuti oli põnev teada saada, kuidas teistes ülikoolides õpetatakse, nähes seda nii oma silmaga kui ka kuuldes välismaa sõpradelt nende kogemusi. Sarnaselt Tallinna Ülikoolile olid ka sealsed õppejõud väga sõbralikud ning nende pilkude läbi sai palju kriitilisema pilgu elukorraldusest Islandil.

Niisiis soovitan soojalt kõigil, kel võimalus, minna vahetusemestrile. See avardas mu maailmavaadet kui ka kasvatas iseloomu.