Karl Peeter Valk: minu jaoks on tark eluviis teadmine, kuidas ajalugu olevikku kujundab

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?

Sattusin kolmteist aastat tagasi Pariisi ajalugu õppima ja juba magistrantuuri alguseks oli selge, et kui soovin oma eriala vähegi mõista, siis viie aastaga asi piirduda ei saa. Astusin niisiis doktorantuuri tunnetatud vajadusest süveneda Euroopa varasesse ajalukku. Tegin seda kaasjuhendamise lepingu läbi lisaks Sorbonne’ile ka TLÜs, loomaks sidemeid siinsete akadeemiliste ringkondadega.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?

Lisaks isiklikule huvile tõukus mu doktoritöö teema valik eeskätt erialaspetsiifilistest vajadustest. Keskendusin töös ühele sageli uuritud 14. sajandi mõtlejale, kelle kohta puudus tänapäevane terviklik käsitlus. Ühtlasi lahkasin tema kaudu mitut hiliskeskaja ja renessanssi ajaloo uurimise seisukohast aktuaalset teemat: individuaalsus ja eneseloome, muutused vaimuelus, suhtlusvõrgustikud, teoloogiline ja poliitiline mõte, ajaloolisus ja tulevikunägemused… Et see õnnestuks, võtsin kasutusele teoreetilise lähenemise, mis võimaldas uurida inimese agentsuse ja tema käitumisvõimalusi määrava keelelise ning sotsiaalse konteksti kahepoolset suhet.

Teisalt on igasugusel medievistika alasel uurimistööl oluline seos Euroopa ühiskondade ajaloomäluga, milles on keskajale jäetud iseäralik ja vastuokslik positsioon. Ühes vaates on see uuemale ajale vastanduv, negatiivse konnotatsiooniga ajastu, teises aga romantiline idüll ja rahvusmütoloogiate allikas. Nende vastanduste ja järgnevuste kaudu etendab keskaeg tänapäeva kultuuris olulist, sageli teadvustamata rolli. Ajaloolaste sissevaated keskaega valgustavad ka selle järelelu ning pakuvad teaduslikult informeeritud võimalusi selle minevikuga suhestumiseks.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Kirjutasin doktoritöö prantsuse keeles ja nagu sealses akadeemilises traditsioonis kombeks, tuli see ka väga mahukas. Sedavõrd pika ettevõtmisega toime tulemiseks mul ühtegi originaalset soovitust välja pakkuda ei ole, seda enam, et konkreetsed võimalused, vajadused ja strateegiad võivad olla inimeseti üpris erinevad. Mulle tundub, et pika kirjutamise juures huvist ja tuhinast üksinda ei piisa, vaid niisama tähtis on leida ka sobiv rutiin ja tasakaal muu eluga, mis lubaksid päevast päeva läbi põlemata edasi liikuda.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kuus doktorantuuri aastat näivad tagasivaates väga tähendusrikkad ning neist jääb kahtlemata tallele palju helgeid mälestusi: töö 14. sajandi käsikirjadega Pariisi raamatukogudes; ootamatud avastused, mis ajaloolasel silma särava panevad; intellektuaalselt rikastavad seminarid ja kohtumised. Tugevalt jääb aga kardetavasti meelde ka doktorantuuri pooleks lõiganud pandeemia, sellega seotud tervisemured, pooleli jäänud õpiränded, suletud ülikoolid ja raamatukogud.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks „tark eluviis“?

Vahest iseloomustab seda võime hallata ajalooliste teadmiste tinglikkust ja perspektiivide paljusust, langemata seejuures relativismi. Samuti teadlikkus sellest, kuidas ajalood – nii minevik kui sellest jutustamise viisid – olevikku kujundavad. Viimaks oskus eksisteerida sattumuslikkuses, pidamata midagi igaveseks ja muutumatuks.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Kindlasti sõltuvad juhendamisega seotud vajadused doktorandist ja uurimistöö laadist. Hindan oma kahe mentori juures eelkõige seda, et nad toetasid oma nõuannete ja peegeldustega mu autonoomiat, nii et peale igat kohtumist tundus võimaluste hulk suurem ja horisont pisut avaram.