Teekond ajaloo doktorantuurist edasi: kuidas jõuda rahvusvahelise teadlaskarjäärini

Kuidas näeb välja elu pärast doktorantuuri? Kaitsesin 2024. aasta detsembris Pariisis oma keskaja ajaloo teemalise doktoritöö, mis valmis ühtaegu Sorbonne’is ja Tallinna Ülikoolis. Sellest ajast olen töötanud Tallinna Ülikoolis külalisteadurina, avaldanud doktoritöö põhjal tunnustatud Classiques Garnier kirjastuses monograafia, ja kindlustanud alates selle aasta sügisest maineka Marie Skłodowska-Curie (MSCA) grandiga järeldoktorikoha Londoni Queen Mary Ülikoolis.

Näeb välja nagu igati loogiline karjääritee, kuid midagi iseenesestmõistetavat selles pole, kuna tööturg noorteadlastele on väga konkurentsitihe. Kandideerisin aasta jooksul mitmesse kohta (mõnda ka korduvalt) ning läbi läks neist ainult üks, mis, tõsi küll, oli valikutest ühtlasi parim. Selle taga on arvestatav töö: näiteks MSCA taotluse kallal töötasin umbes kuu aega täiskoormusel, kusjuures olin projekti ideed varem teistes formaatides juba välja käinud. Kuivõrd edukate kandidaatide osakaal jäi alla 10%, ei pruugi ka väga tugev taotlus õnnestuda esimesel katsel. Siiski on teadliku lähenemise juures võimalik oma šansse märgatavalt parandada. Vaatan sellest lähtuvalt oma teekonnale korraks tagasi.

Minu tee doktorantuuri algas Pariisis, Sorbonne’i Ülikoolis, kuhu suundusin pärast keskkooli. Läbisin seal bakalaureuse- ja magistriõppe, doktoriõpinguteks sidusin end ka TÜHIga. Otsus minna ajaloo doktorantuuri sündis tunnetatud vajadusest tegeleda süvitsi Euroopa vanema intellektuaalajalooga. Minu uurimistöö keskmes on olnud püüd mõista, kuidas mineviku inimesed oma maailma mõtestasid ja seda sõnadega muuta püüdsid. Doktoritöös analüüsisin süvitsi üht 14. sajandi autorit ja tema mõttemaailma, järeldoktorina asun uurima, kuidas hiliskeskajal kasutati tehnoloogilisi metafoore inimese, ühiskonna ja maailma mõtestamiseks. Tagasi vaadates näen, kuidas minu doktorantuuriteekond on selle kutsumuse järgimist sisuliselt ja strateegiliselt toetanud. Tõstan järgnevalt esile kolme olulist aspekti.

Esiteks oli väga oluline liikuda eri akadeemiliste keskkondade vahel ja luua neis kontakte. Sorbonne andis tugeva erialase baasi, ent Pariisis elades külastasin regulaarselt vabakuulajana ka teisi õppe- ja uurimisasutusi. TLÜs sain seevastu mõelda oma töö teoreetilisest poolest, teha selle kohta julgemaid üldistusi, ja näha end osana laiemast humanitaarteadlaste kogukonnast. Mõistagi on kõige selle juures esmatähtsad inimesed – juhendajad, kolleegid, eri tüüpi uurijad –, kellega suhtlemine kujundab jätkuvalt mu teadustööd ja avab ka uusi võimalusi.

Teiseks tuli mõelda sellest, kes ja kuidas minu töid loeb, ühesõnaga, publikatsioonidest. Nagu Prantsusmaal tavaks, käsitlesin doktorimonograafiat algusest peale kui tulevast raamatut, mis võimaldas lõpuks ka töö kiiresti avaldamiskõlbulikuks toimetada. Samuti kirjutasin monograafia kõrvalt mitu eri keeles ja eri sihtrühmadele mõeldud artiklit. Usun, et see avaldamise kogemus tõi mulle järeldoktorantuuri kandideerides teatava eelise.

Kolmandaks tuli kujundada välja pragmaatiline suhtumine kõige selle suhtes, mida tänapäeva teadlaselt lisaks erialasele pädevusele oodatakse. Projektide kirjutamise, uurimistöö ühiskondliku kasu sõnastamise jmt oskused tuleb omandada, panustamata neisse liigselt aega ja vaimujõudu. Teadustööga võrreldes pole selles midagi ületamatult keerulist: doktorantuur arendab iseäranis hästi võimet ennast õpetada, lisaks pakuvad ülikoolid sageli nende pädevuste kujundamisel tuge.

Doktorantuur pakub võimaluse pühenduda mitme aasta jooksul teemadele, mis sind kõnetavad. See ei vii tänapäeval automaatselt kindlale karjäärirajale, kuid sellest ei peaks mõtlema ka kui tupikteest. Teadliku tegutsemise korral avaneb doktorantuuri järel võimalus liikuda edasi järgmisele tasemele ja jätkata teadustööd rahvusvahelises keskkonnas.

***

Vaata TÜHI doktoriõppe erialasid SIIT